Ootus

Tuul tõukab laineid takka ja need koguvad end mahlaseiks vallideks, et koos rünnata veepiiril trotslikult püsivat jääbarjääri. Tüünelt eemaldudes, et uut jõudu koguda ning uuesti, mühinal rünnata. Tuul puhub kuuldavalt – Ta tuleb! Ta juba tuleb! Edasi, julgemini!

Üksiku kajaka kirglikud hüüded. Ma annaks mida iganes, et korraks ta tiibu laenata. Tõuseks kõrgele-kõrgele, sukelduks õhupöörisesse, peaaegu vastu rohe-halli vett ja siis hooga tagasi õhku. Narriks taamal tummalt seisvaid torne, huilgaks nii nagu ei kunagi varem, saadaks tiivasirutusega laeva ja olla prii, nii prii, et hingata on raske.

Tajun end ümbritsetuna ootusest, nagu suur ja ümar pall, mis muudkui paisub ja paisub...

Päike uudistab häbematult mu nägu: torgib silmi ja mekib huuli, ent vara veel. Surun huuled kriipsuks ja rühin oma teed, otse päiksesse, tuul selja taga tõukamas ja õhutamas – astu, mine, veel ja veel. Ma ju tean, et täna kohale ei jõua. Nagu vastu armastamata armastus. Tuul nühib kapuutsi äärt ja ma kissitan silmi. Päiksest ja tuulest ja lõputa lugudest. 

Küsin teab mitmes kord:

Oled armunud? 

Ei! Ja? Ei. Jaa. JAA!!!