Tuisune pühapäev
Kohviveski sai peotäie ube, mille järas tõusva kimeda tooniga uhkelt ära. Selline nõukaaja asi mul kodus köögiriiulil. Purustab-peenestab kõike, mis sisse söödad. Kohvifilter kokku volditud, puru sisse, vesi kohvimasina paaki ja klõk-kluk, kulks-kulks hakkab vesi läbi filtri mustjaspruuni nõretama. Mu pühapäevane kohv. Ikka kollane kruus. Ja hõbevalge tuulekella lilin terrassilt tuppa kostmas. Tusane tuisk otsib õues kaaslast ja mul pole tahtmist välja minna. Lahtine lumi paisatakse vastu akent, otsekui kutsudes - tule mängi minuga, noh! Ent kutsuja on petlik ja valelik. Ei, ma'i taha.
Kohv maiteb mõru. Puudu on tumedast šokolaadikillust.
On olnud paremaid päevi.
Naudin kodu turvalist energiat ja sooja ühtekuulumist. Tänu, mida ruum voogab, on kohati füüsiliselt tajutav. Mu suvine aiatuba saab enda kasvatatud taimed, mille rohelised nipsninad end seitsempäevasest mullasolekust juba välja on küünitanud ja uhkelt ning iseteadvalt maailma valgust uudistavad. See salajane kevadetunne, mis nendega vargsi kaasa sirgub, ei vaja muud hoolt kui vaid usku, et SEE tuleb, lihtsalt tuleb.
Tilluke ime on jälle sündimas: jõulukaktus, mis eelmisel aastal õietas mulle ühe roosa õie sõbrapäevaks, teeb seda jälle - sama oks ja ikka ainult üks õienupp. Sedakorda siis naistepäevaks. Aga ta üritab ja mul on selle üle hea meel. Õieti peaks teisele uue nime andma - kevadekaktus.
Raamatute all lookas riiul on nagu sümbolikandja sellest, kes olen: läbielamata emotsioonid, läbielatud tunded, ülemeelad tujud ja hallid möödaniku kujud, varjud, mis kord pikenevad siis kahanevad, õhetav ja lõhestav kirg, mängud, kus võitja pole see, kes esimesena lõpetab... Hm, kas raamatute järgi saab öelda, millise isiksusega on tegu, kes need kokku on kogunud? Mõnel pole üldse raamatuid...
Mul ei ole innovatiivse digi-raamatu vastu mitte midagi, kui võimalus tuleb, kindlasti loen ise ka, ent mulle meeldib väga aeg-ajalt sõrmedega mööda raamatuselgi libistada, valida nende heade lugude seast välja mõni eriline lemmik ja tunda kaante vahelt vabanevat trükipaberi ja kodu segunenud lõhna. Mu elu kulgu tähistavad viidad ja sümbolid.
Digiraamat seda ei võimalda.
Tule mu juurde, kui tuleb aeg, tule mu juurde kui õitseb aeg...
Nagu kardina sosin, kui seda kohendan.
Kohv maiteb mõru. Puudu on tumedast šokolaadikillust.
On olnud paremaid päevi.
Naudin kodu turvalist energiat ja sooja ühtekuulumist. Tänu, mida ruum voogab, on kohati füüsiliselt tajutav. Mu suvine aiatuba saab enda kasvatatud taimed, mille rohelised nipsninad end seitsempäevasest mullasolekust juba välja on küünitanud ja uhkelt ning iseteadvalt maailma valgust uudistavad. See salajane kevadetunne, mis nendega vargsi kaasa sirgub, ei vaja muud hoolt kui vaid usku, et SEE tuleb, lihtsalt tuleb.
Tilluke ime on jälle sündimas: jõulukaktus, mis eelmisel aastal õietas mulle ühe roosa õie sõbrapäevaks, teeb seda jälle - sama oks ja ikka ainult üks õienupp. Sedakorda siis naistepäevaks. Aga ta üritab ja mul on selle üle hea meel. Õieti peaks teisele uue nime andma - kevadekaktus.
Raamatute all lookas riiul on nagu sümbolikandja sellest, kes olen: läbielamata emotsioonid, läbielatud tunded, ülemeelad tujud ja hallid möödaniku kujud, varjud, mis kord pikenevad siis kahanevad, õhetav ja lõhestav kirg, mängud, kus võitja pole see, kes esimesena lõpetab... Hm, kas raamatute järgi saab öelda, millise isiksusega on tegu, kes need kokku on kogunud? Mõnel pole üldse raamatuid...
Mul ei ole innovatiivse digi-raamatu vastu mitte midagi, kui võimalus tuleb, kindlasti loen ise ka, ent mulle meeldib väga aeg-ajalt sõrmedega mööda raamatuselgi libistada, valida nende heade lugude seast välja mõni eriline lemmik ja tunda kaante vahelt vabanevat trükipaberi ja kodu segunenud lõhna. Mu elu kulgu tähistavad viidad ja sümbolid.
Digiraamat seda ei võimalda.
Tule mu juurde, kui tuleb aeg, tule mu juurde kui õitseb aeg...
Nagu kardina sosin, kui seda kohendan.
Kommentaarid
Postita kommentaar