Veel ja rohkem

Tunnen, et tahan veel nii palju teha ja jõuda, nii palju veel kogeda. Rahutus on nagu tõusev torm mu kehas - see lihtsalt sunnib. Sunnib liikuma, lugema, uudistama, katsuma... nagu sõltuvus, mida pidevalt tarbides soovin enam ja enam. Ja siis leian end veel proovimata ja uudisatamata asjade kuhja ees nagu sipelgas mäe ees. Kuidas ma küll kõike jõuan? Midagi tuleb tegemata jätta? Mille kõrvale jätan? Valik. Mnjaa, kõik pidavat ju valikute küsimus olema. Ma mõtlen. Ma ei vaagi kaua - ma tahan ikka kõike kogeda. Seega rahmeldan ma edasi, kulutan ja kortsutan ennast ja ei hooli, siis jälle hoolin. Hoolin sellest, mis mu ümber, nendest, kes mu ümber, iseendast enda sees ja kallist, kes südames, hoolin enamgi veel.
Et kogu see ülepilvekõrgune mägi kogetut elu kord jagada ära, küll tunnetena, küll sõnadesse siin ja paberil, muusikasse ja merelainetesse, kevadesse, mis juba allpool lume päeva poole teed süvendab.
Torm mu see vaibub kord, ent on igavesti liikvel - tõus ja mõõn.
Kui mu suu enam ei lausu, kui sõrmed ei tipi ja silmad ei näe - olen ikka alles, täpselt nii sügaval sinu sees, kui ma ise minna tahtsin.
Ja lainete lõbusas mängus kuuled mu naeru igakord, kui randa satud.