Elu kui lõuend
Kust ma tean, et nii on õige, et nii on hea? Kuidas ma oskan ära tunda, et just see on minu jaoks, otse mulle? Kes on see, kes mind kui marionetti nööridest tõmbab-juhib? Olen kannatlik. Olen hirmus uudishimulik. Uudishimu on tugevam kui kannatlikkus ja ta lööb selle toanurka nokauti. Läbematult uudishimulik. Nagu viieaastane avastamas asju, mida veel teada ei tohiks.
Mu plikapõlve unistus: saada kiiresti suureks ja armuda. Sain ruttu suureks, armusin. Edasi? Edasi tuleb elukool oma kobaliku tunniplaaniga. Teen poppi ja mõnd tundi kordan lõputult.
Olen lõuendi ees, et vedada valgele esimene pintslitõmme, see esimene touch - pisut ebalev ja õrn, ei taju veel täpselt tervikut, ent aiman. Kui see esimene on tehtud, siis tuleb järgmine ja veel ja veel, ikka julgemalt ja hoogsamalt, suisa agressiivselt, seni, kuni valget pinda pole. Minu maal. Minu elu. Valget pinda, tundub, tekib iseenesest juurde. Lõpmatu maal.
Sesian kõnniteel ja vaatan mööduvaid sõidukeid. Siuh - ühele poole, sauh - teisele poole. Läbi mullakarva lörtsilöga, kihutamas täitma ülesandeid, mida keegi kuskil on neile jaganud. Nende valik? Sulen silmad ja olen ... Hiiumaal. Jääkuhjatised rannajoonel püsivad ülbelt, ent meri on halastamatu ja libe. Haukan suuga mereõhku ja olen laskuva laglepaari tunnistajaks. Mühin merelt, kohin metsast. Ja ma olen keskel. Kurt vastu armastamata armastuse huigetele liivakünka tagant. Tõstan aegamisi käed ja tõusen õhku. Mu kael venib pikemaks ja kätest saavad tiivad. Olen üleni valge kui päikest häbenev lumi ja püüan tuule oma tiivasulgedesse. Pisut kohmakalt ja vurrkannina kõikuvalt naudin tõusu ja tuult. Tiivalöök ja maa jääb kaugemale, liuglen üle vahuste lainetippude ja jäätunud laidude... Ära. Siit.
Avan lumemärjad laud ja olen linnamelus. Õigemini - kest on, hing on mujal.
Lõuend kannab poolelijäänud lendu ja sulavett, tillukest punast rubiini liivast välja sulamas.
Mu plikapõlve unistus: saada kiiresti suureks ja armuda. Sain ruttu suureks, armusin. Edasi? Edasi tuleb elukool oma kobaliku tunniplaaniga. Teen poppi ja mõnd tundi kordan lõputult.
Olen lõuendi ees, et vedada valgele esimene pintslitõmme, see esimene touch - pisut ebalev ja õrn, ei taju veel täpselt tervikut, ent aiman. Kui see esimene on tehtud, siis tuleb järgmine ja veel ja veel, ikka julgemalt ja hoogsamalt, suisa agressiivselt, seni, kuni valget pinda pole. Minu maal. Minu elu. Valget pinda, tundub, tekib iseenesest juurde. Lõpmatu maal.
Sesian kõnniteel ja vaatan mööduvaid sõidukeid. Siuh - ühele poole, sauh - teisele poole. Läbi mullakarva lörtsilöga, kihutamas täitma ülesandeid, mida keegi kuskil on neile jaganud. Nende valik? Sulen silmad ja olen ... Hiiumaal. Jääkuhjatised rannajoonel püsivad ülbelt, ent meri on halastamatu ja libe. Haukan suuga mereõhku ja olen laskuva laglepaari tunnistajaks. Mühin merelt, kohin metsast. Ja ma olen keskel. Kurt vastu armastamata armastuse huigetele liivakünka tagant. Tõstan aegamisi käed ja tõusen õhku. Mu kael venib pikemaks ja kätest saavad tiivad. Olen üleni valge kui päikest häbenev lumi ja püüan tuule oma tiivasulgedesse. Pisut kohmakalt ja vurrkannina kõikuvalt naudin tõusu ja tuult. Tiivalöök ja maa jääb kaugemale, liuglen üle vahuste lainetippude ja jäätunud laidude... Ära. Siit.
Avan lumemärjad laud ja olen linnamelus. Õigemini - kest on, hing on mujal.
Lõuend kannab poolelijäänud lendu ja sulavett, tillukest punast rubiini liivast välja sulamas.
Kommentaarid
Postita kommentaar