Veebruaris lõhnab kevadet
Milline mõnu on hommikul koduuksest väljuda kui otse näkku puhub Sellest ilmakaarest pehmema koega tuul, idataevas on roosa kuma ja lindudel on jooksuaeg! Või siis flirtimise aeg. Nii lõbusalt sidistavad veel raagus põõsa rägastikus ja toimetavad ma-ei-tea-mis-asju nii vara. Aga nemad ju tunnetavad varem ka neid ilma olusid, on ju?
Igatahes on lumelögas ja ajutiste miinuskraadide jõumängus kevade tabamatu igatsus olemas. Täitsa olemas.
See sunnib end kurjalt peeglisse vaatama (mitte näkku, vaid kõike seda, mis asub allpool kaela), nõutut garderoobi sorteerimist: see läheb, see ei lähe mitte, see ei sobi ja see jälle ei lähe. No mis teha! Rannajooned tuleb selga süüa.
Või siis mitte süüa.
Eh, ikka süüa.
Hm, selga liikuda on ka variant.
Vitamiinipurk on köögriiulil nähtaval kohal ja ehmatusega märkan, et sügavkülmas on ikka veel paras kogus noosi: rabarber ja mustikas ja Kassari metsmaasika toormoos ja petersell ja mustsõstrad ja terve riiuliätis edevaid kreegimoosipurke. Egas midagi - tšekkan kalendrit - kellel tuleb sünnipäev ja kuhu tuleb külla minna. Teen Punamütsikest ja loodan, et Hunt ootab iga põõsa taga või siis tänavanurgal. Vanaema ei saa üldse, sest tema paneb hoopis ise igakord purke kaasa - borši-põhja ja kõrvitsapurgi ja plastämbri täie kartuleid.
Nii see eluring käib.
Akna taga uitavad üksikud lollakad lörtshelbed tuletades meelde, et praegu on veel talv ja nii-nii kevadet on vara veel endasse kutsuda. Ilm petab. Ilm on meessoost :)
Poetan taskusse peotäie rosinaid ja lähen õue ilma seletama.
Saapad, ikka need punased, lasevad rõõmsalt vett läbi. Botikud, botikud tuleb muretseda mulle!
Hall-mütsilott vajub mööda libedat juuksepinda kuklasse ja kaelal on salli sees palav. Nahkkinda nimetissõrme otsas on auk. Tuttav sõidab autoga trõndi! mööda ja ma naeratan laialt sohvri kõrval istuvale naisele. Kes viimasena naerab, naerab paremini. Olen ma viimane?
Naksan rosinat ja naudin loigustuvat teed. Päike, va pursui, tulistab otse silma.
Kell on kummaline.
Meri laiskleb külmas vannis ja plutitab lakkuda jääkaane alla peituvaid kive. Eemalt vaadates on rannaäärne meri nagu pann, mille peal tainalatakatena pannkoogid, mis iialgi valmis ei saa, vaid sulavad vette ära.
Lörts on loll!
Märts on lätlane.
Igatahes on lumelögas ja ajutiste miinuskraadide jõumängus kevade tabamatu igatsus olemas. Täitsa olemas.
See sunnib end kurjalt peeglisse vaatama (mitte näkku, vaid kõike seda, mis asub allpool kaela), nõutut garderoobi sorteerimist: see läheb, see ei lähe mitte, see ei sobi ja see jälle ei lähe. No mis teha! Rannajooned tuleb selga süüa.
Või siis mitte süüa.
Eh, ikka süüa.
Hm, selga liikuda on ka variant.
Vitamiinipurk on köögriiulil nähtaval kohal ja ehmatusega märkan, et sügavkülmas on ikka veel paras kogus noosi: rabarber ja mustikas ja Kassari metsmaasika toormoos ja petersell ja mustsõstrad ja terve riiuliätis edevaid kreegimoosipurke. Egas midagi - tšekkan kalendrit - kellel tuleb sünnipäev ja kuhu tuleb külla minna. Teen Punamütsikest ja loodan, et Hunt ootab iga põõsa taga või siis tänavanurgal. Vanaema ei saa üldse, sest tema paneb hoopis ise igakord purke kaasa - borši-põhja ja kõrvitsapurgi ja plastämbri täie kartuleid.
Nii see eluring käib.
Akna taga uitavad üksikud lollakad lörtshelbed tuletades meelde, et praegu on veel talv ja nii-nii kevadet on vara veel endasse kutsuda. Ilm petab. Ilm on meessoost :)
Poetan taskusse peotäie rosinaid ja lähen õue ilma seletama.
Saapad, ikka need punased, lasevad rõõmsalt vett läbi. Botikud, botikud tuleb muretseda mulle!
Hall-mütsilott vajub mööda libedat juuksepinda kuklasse ja kaelal on salli sees palav. Nahkkinda nimetissõrme otsas on auk. Tuttav sõidab autoga trõndi! mööda ja ma naeratan laialt sohvri kõrval istuvale naisele. Kes viimasena naerab, naerab paremini. Olen ma viimane?
Naksan rosinat ja naudin loigustuvat teed. Päike, va pursui, tulistab otse silma.
Kell on kummaline.
Meri laiskleb külmas vannis ja plutitab lakkuda jääkaane alla peituvaid kive. Eemalt vaadates on rannaäärne meri nagu pann, mille peal tainalatakatena pannkoogid, mis iialgi valmis ei saa, vaid sulavad vette ära.
Lörts on loll!
Märts on lätlane.
Kommentaarid
Postita kommentaar