Lumevalge-värviline
Selle jupi kirjutan endale. Sellepärast, et kui mul peaks veel kordki tekkima kahtlus, kõhklus ja muu halli rotti meenutav tunne, siis ma kerin selle tänase sissekande, 02.02.2012, ette ja loen endale kõva häälega ette.
Niisiis - kõik, mis mu elu paar päramist aastat kord kasvava, siis kahaneva varjuna saatnud on, on hirm.
Hirm ebaõnnestuda, hirm teha vigu, hirm pälvida teiste halvakspanu, hirm, et ma ei saa oma tööga hakkama, hirm, et mind maha jäetakse, hirm, et töö kaob, hirm, et auto lagub, hirm, et armastust ei leia, hirm, et paksuks söön, hirm, hirm, hirm. Hrimupiisad, millest suur pruun ja lägane pilv on saanud. See soohall spetsiifiliselt haisev udu, mis mähib endasse, on lasknud mul võtta kõike väga isiklikult, õpetanud kahtlustama ja lükanud tegema huupi samme, enamjaolt kohal tammudes ja end aina sügavamale trampides. Huuh... Olen see tõesti mina?
See, kes riskida armastab, iseenda üle naerda ja unistades tippida, rõõmu korjata ja jagada?
Appi! APPI!
Nüüd, kui ma selle ära tajusin, et see, mis mind kammitseb on HIRM, prõksus miski mu sees: MINA ISE tundsin ära selle vaeva põhjustaja. Ise olin oma äratajaks! See pakub mulle tohutut rahulolurõõmu! Ma olen seega nii palju siis arenenud, et saan ise aru, milles asi ja ei pea enam, kurtes oma valu igale vastutulijale, kühmutama ja võõrast kaastunnet ning abi norima. Ise, päris ise, jehuu!
Usutavasti tuleb nüüd suure töö aeg. See on alles algus, aga ma ei karda enam eksida, ma ei karda enam vigu teha, ma ei karda olla aus ja öelda asju välja nii nagu mina mõtlen. Ma ei karda. See on nii võimas ja sõnatu tunne.
Astusin õue. Langes laia valget lund kui õnnistades mu helget ja ärganud meelt ja maailm - see on värviline.
Niisiis - kõik, mis mu elu paar päramist aastat kord kasvava, siis kahaneva varjuna saatnud on, on hirm.
Hirm ebaõnnestuda, hirm teha vigu, hirm pälvida teiste halvakspanu, hirm, et ma ei saa oma tööga hakkama, hirm, et mind maha jäetakse, hirm, et töö kaob, hirm, et auto lagub, hirm, et armastust ei leia, hirm, et paksuks söön, hirm, hirm, hirm. Hrimupiisad, millest suur pruun ja lägane pilv on saanud. See soohall spetsiifiliselt haisev udu, mis mähib endasse, on lasknud mul võtta kõike väga isiklikult, õpetanud kahtlustama ja lükanud tegema huupi samme, enamjaolt kohal tammudes ja end aina sügavamale trampides. Huuh... Olen see tõesti mina?
See, kes riskida armastab, iseenda üle naerda ja unistades tippida, rõõmu korjata ja jagada?
Appi! APPI!
Nüüd, kui ma selle ära tajusin, et see, mis mind kammitseb on HIRM, prõksus miski mu sees: MINA ISE tundsin ära selle vaeva põhjustaja. Ise olin oma äratajaks! See pakub mulle tohutut rahulolurõõmu! Ma olen seega nii palju siis arenenud, et saan ise aru, milles asi ja ei pea enam, kurtes oma valu igale vastutulijale, kühmutama ja võõrast kaastunnet ning abi norima. Ise, päris ise, jehuu!
Usutavasti tuleb nüüd suure töö aeg. See on alles algus, aga ma ei karda enam eksida, ma ei karda enam vigu teha, ma ei karda olla aus ja öelda asju välja nii nagu mina mõtlen. Ma ei karda. See on nii võimas ja sõnatu tunne.
Astusin õue. Langes laia valget lund kui õnnistades mu helget ja ärganud meelt ja maailm - see on värviline.
Kommentaarid
Postita kommentaar