Hommik

Kell on 6:51. Olen olnud üleval juba poolteist tundi, ära joonud kaks kruusitäit varahommikukohvi ja suutnud sisse libistada korraliku peotäie jogurtit. Internet on tühi - ruumi on, aga kribijad tuduvad veel.
Praam, Rohuküla-Heltermaa liin.
Ajuti on tunne, et praam sõidab mööda jääd, sest aknast välja kaedes on täitsa korralik jäämaa, vaba merd pole üldse näha. Üsna laevatee ligital jooskeb paralleelselt jäljerida nagu kett - rebane on mandrilt saarele teel olnud või siis vastupidi. Vahet pole, peaasi, et pärale jõudis.
Mõned üksikud, kergelt õudust õhkavad jääpraod on ka.
Jäälahmakad krigisevad kurjalt ja saamatult, kui edasi rühkiva laevakerega kontakteeruvad. Kruut-kruks ja krii-iip - sellised hääled on lisaks mootori kumedale torisemisele: miks ma pean seda jama iga päev üle elama? Toriseb-toriseb, aga sõidab ikka edasi. Või tagasi. Laev väriseb kohati. Ausalt - tunnen, et sõidan kaasaegses kummituslaevas nimega Lendav Hollandlane. Õigemini siis Lendav Hiiumaa.
Kui sadamasse sõitsin, oli kaugtuledele lisaks teed valgustamas kuu kui prožektor: tundsin roolis end kui vampiiritapja.
Aga kuked on kirenud ja vampsud oma ööorgialt võltspehmete patjade vahele peitu pugenud.
Päev pööritab uniseid silmi ja virgumine tundub praegu veel sunnimaisena. Ent see muutub ruttu - aimuv, nii mikroosakese suurune kevadetunne, on juba omal kohal ja kogub vaikselt jõudu.
Veel ei paista. Paradiis.