Puhta sassis
Ma võiksin Sulle jutustada loo sellest, kuidas Elevant Hiiumaale sattus (oh, olgu, alustasingi juba seda juttu), või sellest, kuidas joonlaud-sirge tee kuhugi tulevikku, ei köida mind, või sellest salajasest sisemisest painest, mille üle puudub kontroll... Kas tahaksid? Ega vist. Või kui, siis mulle meeldib, et ma saan hetkel ise otsustada mida ja kuidas.
Niisiis.
Kuu, mitte selline lastejutu juustukollane, vaid pigem pärlvalge, mille läige on tuhm. See Kuu vahtis häbematult ja flirtivalt, kui ma saabaste kriuksudes Pirita silda ületasin. Päh, ole pealegi selline latakas ja kauge, ma ei hooligi sinust, ega sellest, kui väga mind lummata püüad.
Kodus tõmban rulood sirrdi! akende ette ja kustutan ta õhtuks oma elust välja.
Minu õhtu. Tavaline. Külmik-diivan-teler. Rüpekas. Rüpekas kui soojenduskott. Olgu - koolitööd ja suhtlemistöö. Protsent kaalub kord ühe, kord teise poole. Suhtlemine on oluline. Suu puhkab, näpud jooksevad. Elu alus on suhtlemine. Elu alus on armastus. Kumb siis? Kas suhtlemine tekitab armastuse? Elu alus on Kuu. Külm ja kõrge, kõrk ja kaame.
Ei, ma pean vist ikka oma Elevandi loo siinkohal ära rääkima. Oled näinud Elevanti Hiiumaal? Mina näen teda igakord, kui aparell kaiga ühendub ja vee pealt maa peale jõuan. Hiidlased näevad ka. Hoolega vaadates on too ikka täitsa roosa ja hoolimata suurest massist, päris arg, aga uudishimulik.
Suhtlemine on segav. Kaks lausest siia ja kaksteist sinna.
Kord läks Kuu Merele kosja. Nuias, meelitas-keelitas, lubas tähesadu ja otsatut sametrüüd. Meri aga muudkui mõõnas ja tõusis. Ei kostnud ei-d ega ja-d. Kuu kirg kasvas kord meeletuks siis kahanes kibedaks kiiluks. Õhkab kasvades kosmose keeles: Meri, mu armas Meri... Meri aga - lõõts ja lõõts - silitab rannakivide päid ja lakub liiva. Silmad sissepoole, sügavasse, sinna, kus lebab aardekirst, kus kalliskive sama palju kui taevatähti.
Niisiis.
Kuu, mitte selline lastejutu juustukollane, vaid pigem pärlvalge, mille läige on tuhm. See Kuu vahtis häbematult ja flirtivalt, kui ma saabaste kriuksudes Pirita silda ületasin. Päh, ole pealegi selline latakas ja kauge, ma ei hooligi sinust, ega sellest, kui väga mind lummata püüad.
Kodus tõmban rulood sirrdi! akende ette ja kustutan ta õhtuks oma elust välja.
Minu õhtu. Tavaline. Külmik-diivan-teler. Rüpekas. Rüpekas kui soojenduskott. Olgu - koolitööd ja suhtlemistöö. Protsent kaalub kord ühe, kord teise poole. Suhtlemine on oluline. Suu puhkab, näpud jooksevad. Elu alus on suhtlemine. Elu alus on armastus. Kumb siis? Kas suhtlemine tekitab armastuse? Elu alus on Kuu. Külm ja kõrge, kõrk ja kaame.
Ei, ma pean vist ikka oma Elevandi loo siinkohal ära rääkima. Oled näinud Elevanti Hiiumaal? Mina näen teda igakord, kui aparell kaiga ühendub ja vee pealt maa peale jõuan. Hiidlased näevad ka. Hoolega vaadates on too ikka täitsa roosa ja hoolimata suurest massist, päris arg, aga uudishimulik.
Suhtlemine on segav. Kaks lausest siia ja kaksteist sinna.
Kord läks Kuu Merele kosja. Nuias, meelitas-keelitas, lubas tähesadu ja otsatut sametrüüd. Meri aga muudkui mõõnas ja tõusis. Ei kostnud ei-d ega ja-d. Kuu kirg kasvas kord meeletuks siis kahanes kibedaks kiiluks. Õhkab kasvades kosmose keeles: Meri, mu armas Meri... Meri aga - lõõts ja lõõts - silitab rannakivide päid ja lakub liiva. Silmad sissepoole, sügavasse, sinna, kus lebab aardekirst, kus kalliskive sama palju kui taevatähti.
Kommentaarid
Postita kommentaar