Marie
Sain eile tundma Mariet.
Suletud silmi ja sügavas rahus. Ta elab Seal.
Esimene kild.
Blondide lokkis juustega neljakümnene naine. Kiharaid katab uhkelt kikki keeratud otstega valge tanu.Trullakas, uhke büst kroonimas pruuni pihiku poolt kooshoidvat valge särgi kaelust. Käed puusas, naermas ja hõikamas ostjaid ligi. Müüb saiu - peopessa mahtuvaid sooje lõhnavaid pätsikesi ja suuri, paras kaenla alla pistmiseks, jahuseid lahmakaid. Marie ei ole pagar, aga müüb kohalike pagarite toodangut.
Aasta 1767. Holland.
Just need puukingad osutasid, et tegu hollandlannaga. Lastetu lesk. Vist.
Teine kild.
Järgnen talle, kui turupäev otsas. Kitsas siniseks võõbatud kivimaja, mille välisukse tagant algab ülesseviiv trepiastmestik. Marie elamine on puhas. Ta süütab küünla, asetab selle kitsukesele lauale keset tuba, kus on tindipott linnusulega ja paberipoogen.
Marie istub, haarab sule ja kirjutab krabinal midagi. Mõne minuti pärast kortsutab ta kulmu, kägardab paberi ja viskab vihaselt maha. Ma ei tea ega suuda tunda, miks ta rahutu on, aga arvan, et nüüd on õige hetk sekkuda ja öelda, kes olen. Avan suu, vaatan talle otse silma ja siis avaneb Marie selja taga uks. Mees, kelle Marie kirglikult oma embusesse haarab, jääb mulle nähtamatuks. Lihtsalt must kogu. Salamisi oodatu. Varjatud ja peidetud. Truudusetuse õppetund.
Küll oleks soovinud näha, mis Marie paberile kirja sai... kiri? luulerida? päevase sissetuleku arvestus?
Suletud silmi ja sügavas rahus. Ta elab Seal.
Esimene kild.
Blondide lokkis juustega neljakümnene naine. Kiharaid katab uhkelt kikki keeratud otstega valge tanu.Trullakas, uhke büst kroonimas pruuni pihiku poolt kooshoidvat valge särgi kaelust. Käed puusas, naermas ja hõikamas ostjaid ligi. Müüb saiu - peopessa mahtuvaid sooje lõhnavaid pätsikesi ja suuri, paras kaenla alla pistmiseks, jahuseid lahmakaid. Marie ei ole pagar, aga müüb kohalike pagarite toodangut.
Aasta 1767. Holland.
Just need puukingad osutasid, et tegu hollandlannaga. Lastetu lesk. Vist.
Teine kild.
Järgnen talle, kui turupäev otsas. Kitsas siniseks võõbatud kivimaja, mille välisukse tagant algab ülesseviiv trepiastmestik. Marie elamine on puhas. Ta süütab küünla, asetab selle kitsukesele lauale keset tuba, kus on tindipott linnusulega ja paberipoogen.
Marie istub, haarab sule ja kirjutab krabinal midagi. Mõne minuti pärast kortsutab ta kulmu, kägardab paberi ja viskab vihaselt maha. Ma ei tea ega suuda tunda, miks ta rahutu on, aga arvan, et nüüd on õige hetk sekkuda ja öelda, kes olen. Avan suu, vaatan talle otse silma ja siis avaneb Marie selja taga uks. Mees, kelle Marie kirglikult oma embusesse haarab, jääb mulle nähtamatuks. Lihtsalt must kogu. Salamisi oodatu. Varjatud ja peidetud. Truudusetuse õppetund.
Küll oleks soovinud näha, mis Marie paberile kirja sai... kiri? luulerida? päevase sissetuleku arvestus?
Kommentaarid
Postita kommentaar