Teater

Minu mängulava. Roll, mille kohta öeldakse Naine. Kõik stseenid vaja kohe sündides kaasa teha teatud vabadusega improviseerida. Ma olen jõudnud vist kuskile keskele ehk. Seisan tahtmiste-võimaluste ristteel. Hea meelega küsiks lavastajalt, et kaua tuleb siin seista? Kas mu grimm ja vahelduvad maskid on valmis mind toetama ja enne vaheaja välja kuulutamist saan ehk pisut rolliraamatusse piiluda? Ei tea. Keegi ei tea.

Hommikukohvi rüübates tajusin, kuidas elumuster jookseb tapeedi bordena kogu aeg minuga kaasa. Kord märkad ta olemasolu selgemalt, siis tuhmimalt. Kogen tunnet - saan kokku inimesega, kes minus ebalust tekitab, pinnavirvendust, mis sügavale alglätteni ulatub ja selget vett sogab. Miks ma nii kogen? Miks ma seda ebalevat olemist pidevalt tunda tahan, koguaeg kiht-kihilt teda endale vägisi sisse tõmmates ja nuttes  tõugates? Mis osa või repliik mul õppimata jääb, et nii on?

Lava on pime. Kusagil keskel, päris lava tagumises osas kumab kahvatu valgus. Kõndida tuleb kobamisi, sest rekvisiite on palju. Liigun heleduse poole ja siis taipan - labürint. Olen lõksus ja otsin teed mitte välja, vaid südamesse, valguse keskmesse. Igas ummiktees ootab mind ülesanne uue stseeni näol ja ma kas mängin oma rolli ära või olen ringiga taas sealsamas ning proovin uuesti.

Miks on mõne inimesega nii lihtne jääda iseendaks, teisega tuleb mask, vahel ka topeltmask ette panna ja nutta võltspisaraid... Kui draama on õpitud, tuleb komöödia. Ikka vaheldumisi või siiski...

Kerin end kerra oma elutoa diivanil ja proovin taaselustada kohtumist - õieti see ümber mõelda nii, nagu soovin, mängida mõttes kõik teisiti kui oli.

Inimene on nii ütlemata põnev. Kõik me oleme oma lukukoodidega ja koodivõtmed on sassis. Minu käes on võti, mille lukku leidnud pole. Ja nii ma muugin siis ühte ja sama.

Teatris kustuvad tuled, eesriie langeb.

Monoloog on kõige raskem tükk.