Tulemere kaldal

Tulemere lained on kõrvetavad ja pritsmete sädemeparve torked nõelteravad. Taevas voogava vee kohal on süsihall ja tuhm. Lämmav õhk lõhnab kirbelt, veidi magusa piibutubaka järgi.
Punases kleidis Naine kõnnib kaldal ja kuumus hiilib üha rohkem ta ligi. Jäljed tuhaliivas valguvad peale astumist kiiresti kuiva tuhka täis: jäljerida selja taga on pigem hoomatav kui nähtav. Ta tuleb minevikust, läheb tulevikku, mööda kuuma tulemere kõrvetavat kallast.
Huuled kuivad, pale õhetav. Elujanu tuikab igas keharakus ja sunnib liikuma.
Meri on oranž ja sulakullane, lasuurrohelised laigud seal, kus vesi pisut leigem. Põlev lainetav avarus.
Tulelaine üritab küündida puutumaks Naise jalgu. Naine eemaldub kuumusest. Päris kõrvale astuda ei saa ega tohi, sest kaldaliiva üsna ahta riba teisel pool on mustad varjud, olematus oma olematu näo ja haigutava, surmkülma hingusega tühjus.
Nii tuleb edasi minna paljajalu ülemäära soojas liivas, külm ja kuum valvsalt jälgimas ning ootamas üht eksisammu. Seda ei tule.

Kannan tulihõõguvat punast armastust, enda ümber ja sügaval sees, otsekui aaret, püha graali, eesmärgi nimel, mis teadmata ent tunne sosistab hääletult: nii on õige. Õige on.

Horisondil kumamas vaevuaimuv kitsas hele triip.
Pikk tee on minna.



Inspiratsioon tuli ühest sõbra tehtud fotost, kus loojangus meri on kuld-oranž ja üksik purjekas sellel kannab igatsust. Minu meelest. Muud polegi - meri, laev, loojang - kooslus mind mind nö "üle ääre" lummab. Alati. Muusa ootas seda hetke kaua, et selle killu endast välja kirjutatud saaksin. Mõned mõtted on veel, mida pildi sisse minnes üles tähendada saaksin. Edaspidi ehk. 
Foto avaldamiseks pole luba küsinud ja sellepärast maalisin selle sõnadega. 
Jo