Aeg ajab taga
Meil on aasta, milles reas 365 päeva, mida omakorda saab jagada väiksemateks ja veel väiksemateks hetketeks. Kui pikk on üks hetk?
Kokkulepe - aeg-ajalt kokku saada. Millal on käes see aeg-ajalt?
Kõndisin täna rannas ja kuulasin lainete laulu: hoogsa aktsendiga puhh!, millele järgeb madalamate lainete tasakaalustav šaahh... Kõndisin, sest aeg ajas toas mõtted pahaks. Voogav vesi pidavat teadupärast olema rahustava mõjuga. Nii ma siis läksin ja istusin rannale ning rahunesin. Jälgisin merd ja pilukil silmadega teisi kõndijaid. Merel on oma rütm. Merel pole peale olemise mingit ajapeale minemise eesmärki. Ta lihtsalt on ja pakub naudingut, pakub ka kurbust, hirmu, õudu ja rõõmu ning on ikka koguaeg olemas.
Avastasin, et kõiki mu tegevusi ajab taga aeg: ma ootan midagi, mis tuleb teatud aja pärast; ma pean oma kohustused lõpetama konkreetseks ajaks; maksud tuleb maksta tähtajaks jne jne. Iga päev on mu Outlooki kalender täispikitud kohtumisi, tähtaegu... Liivakell, milles liivanire läbi peenikese avause kibekiirelt voolab alumisse ossa. See on minu elu, mis niimoodi kiirustab. Aga ma ju ei taha sedasi!
Miks me petame end lubadustega "ükskord"? Millal on ükskord?
Miks on nii, et mõnes paigas tajume ajakulgu erinevalt? Paradiisis näiteks.
Mängime ajaga tagaajamist. Ma silkan ees ja teen sik-sakke, aeg püsib kannul, ette ei lähe, õlale ei patsusta, aga hingab kuklasse, nii, et tuleb galopeerida.
Siis lähen mere äärde ja tuletan meelde, kes ma olen, milleks ma olen. Päike kaob varakult tihedate pilvekardinate taha ja vesi tumeneb. Rütm ei muutu - ikka puhh! ja šaahh. Lihtne. Nii lihtne.
Kokkulepe - aeg-ajalt kokku saada. Millal on käes see aeg-ajalt?
Kõndisin täna rannas ja kuulasin lainete laulu: hoogsa aktsendiga puhh!, millele järgeb madalamate lainete tasakaalustav šaahh... Kõndisin, sest aeg ajas toas mõtted pahaks. Voogav vesi pidavat teadupärast olema rahustava mõjuga. Nii ma siis läksin ja istusin rannale ning rahunesin. Jälgisin merd ja pilukil silmadega teisi kõndijaid. Merel on oma rütm. Merel pole peale olemise mingit ajapeale minemise eesmärki. Ta lihtsalt on ja pakub naudingut, pakub ka kurbust, hirmu, õudu ja rõõmu ning on ikka koguaeg olemas.
Avastasin, et kõiki mu tegevusi ajab taga aeg: ma ootan midagi, mis tuleb teatud aja pärast; ma pean oma kohustused lõpetama konkreetseks ajaks; maksud tuleb maksta tähtajaks jne jne. Iga päev on mu Outlooki kalender täispikitud kohtumisi, tähtaegu... Liivakell, milles liivanire läbi peenikese avause kibekiirelt voolab alumisse ossa. See on minu elu, mis niimoodi kiirustab. Aga ma ju ei taha sedasi!
Miks me petame end lubadustega "ükskord"? Millal on ükskord?
Miks on nii, et mõnes paigas tajume ajakulgu erinevalt? Paradiisis näiteks.
Mängime ajaga tagaajamist. Ma silkan ees ja teen sik-sakke, aeg püsib kannul, ette ei lähe, õlale ei patsusta, aga hingab kuklasse, nii, et tuleb galopeerida.
Siis lähen mere äärde ja tuletan meelde, kes ma olen, milleks ma olen. Päike kaob varakult tihedate pilvekardinate taha ja vesi tumeneb. Rütm ei muutu - ikka puhh! ja šaahh. Lihtne. Nii lihtne.
Kommentaarid
Postita kommentaar