Käsipõsakil

Mõnikord on tunne, et tahaks mõmmik olla ning jääda talveunne. Ärgata alles siis, kui lumikellukesed tasa tilisevad ja lumevee sulamise vulin ülevoolavalt päikest tervitab. Märtsipäike ... mmm.
Sinna on nii kaua aega. Vahepeal on jõulud, enne veel pime-pikad novembriõhtud, mida kah nagu ootaks ja samas eemale tõukaks. Jaa, rahutus, rahulolematus, mis muud selle tunde üldnimetuseks saakski olla.
Jälgin pilvemassi liikumist ja soov on kaasa minna - sinna, kus veel pole olnud, kus keegi ei tea sind ja sind võetakse sellisena nagu oled.

Järgmine nädal siis jälle kooli. Üle-mere-maale. Et kisub ja tuikab juba. Sealne õhtupimedus on teistmoodi kui linnas. Pime on paks ja maagiline, vastandlikuna linna salalikule ja hirmutavale, määrdunud mustale.
Küünlasõõrid on ehedamad ja pingutavad Paradiisis rohkem. Kaminapragin on märk, et kuulmine veel toimib. Vaikus on pehme ja ... meloodiline. Sügavust ja salapära täis.
No nii, kukkusingi unistama.

Pidin ju talveunne jääma.
Egas midagi, tuleb end talveks kokku pakkida. Keskenduda hetkele ja pühenduda olemise tähendusele.