Kummargil kuu kohal

Kuu on madalal ja ripub sensuaalselt metsatuka kohal. Ladvad küündivad ketta poole anudes: "Puuduta mind, oh puuduta mind sa magus valgus, hõbeta mu oski..."
Ega kuu rumal ole. Endaga rahulolevana sõuab läbi pilvevaiba sinna, kus ennast imetluse tipus tunneb - mere kohale. Seal peegeldub ta endale vastu ja naudib - "olen ilus, olen kõige kaunim, kummastav ja lummastav."
Meri voogab takka - "Oled, oled. Oled ilus, oled kena, aga ... mere põhjas on veel toredam."
Kuu üritab ja pingutab,et oma valgusjoaga puudutavada merepõhjas olevaid mäetippe, ent ei ulatu.
Igal ööl üritab ta merele lähemale kiikuda, et piiluda sinna tumesinisesse lõputusse, ent ikka jääb pisut puudu, väga-väga natuke, ent piisavalt palju.

Taevas on kuu kohal kummuli ja manitseb:"Ära ürita, vaata üles - ma olen sama lõputu kui see voogav meri,  isegi põjatum..."

Kuuketas ei kuula ja kiigub ikka madalal mere mäslevate lainete kohal, eksitades ja ajades karile merelsõitjaid.
Meri peegeldab külma kuma vastu ja sosistab õelalt: "Just nii, mu kullake, tule alla, mu vood on pehmed ja laul hälliv. Mu põhjas on meeletud rikkused, mis sulle määratud."

Kahvatukollane kuulatakas ostustab olla julge - petlikult rahulikul ööl veereb ta puulatvu riivates mere poole. Tasa end järjekindlalt tõuseb tuul. Alguses pehmelt puhudes, siis ikka jõulisemalt ja kurjakuulutavamalt. Ent Kuu veereb ja ei pane hoiatust tähele.
"Oo, ma olen nii ilus ja mul on seal sinavas orus rikkused, mis on minu omad! Ma tulen, kohe olen kohal!"
Kuu kukub merre. Hele viirg näitab vajumist. Viirg muutub ühe kitsamkas ja kitsamaks, lõpuks hääbub sootuks.

Pimedus on täiuslik. Pimedus on otsatu.
Meri ümiseb, tuul undab. Täiuslik hetk.
Päike mõtleb: "Küll see Kuu on ikka rumal."