On talveaja esimene hommik

Hiinlane, kes mu voodis täna äraks, on märkamatult hakanud taanduma. Nüüd on see pigem perekond Simpsonite kauge sugulane, kes mu krässus lina ja korratu teki vahel aevastab. Ikka kaks korda järjest ja siis on pooletunnine paus.
Päike on kuidagi valesti. Nojah, kell on ka vara ja aeg, millele omistame mõttetult tähtsust, on kuskil omas ruumis.
Kollane kohvikruus platseerub ettevaatlikult diivaniseljatoel koos taskurätipakkide ja telekapuldi ja raamatuga.
On pühapäev. Pole vajadust tõusta, kui ise just ei sunni. Üks hetk ikka. Sest maailmavalu on valvel, et haarata enda niiskesse ja jälepruuni embusse paigalseisjaid ja nõrku. 

Ma mõtlen, et selleks, et oma majakas läita tuli, tuleb osata loobuda. Kes ütleb aga, millest? Kas loobuda tuleb sellest, et on kodu keset linna, on töö, on sõbrad? Mis on ühe läitmise hind?

Garantii on see värav, mis vabaduse ees seisab. Võti on taskus, aga käsi ei tõuse. Värav avaneb siis, kui veendumus on klaar ja garantiil polegi mingit mõtet siis enam. Kas veendumust saab kasvatada? Ma tahan näha värava avanemise rõõmu. Ja minna siis otse.

Miks ma praegu nii mõtlen? Sest mul on on mingi viirus, mis ajab mu köhima, nuuskama ja silmi moondama? Pigem, et ma vajan midagi muud. Hoopis midagi muud. See teeb mu rahutuks ja läbematuks elu enda suhtes, paneb mind tormama ja eksima ja visklema siia-sinna. Aga kuhu siis?
Ma ei taha loksuda elutuna oma majaka jalami külmades lainetes.
Ikka nii peab jõudma, et mu loit annaks sooja ja valgustab teed.

Kelle käes on tikk, millega läita tuli?

Kohv jahtub aegamisi. Õues on hilissügisene muruniitmine. Päike on ikka vales aknas. Ja aevastuseni on jäänud täpselt kaks minutit.

c'est la vie