Päev, mil tahaks ...

surra. Päikesekuld voolamas oma magususes üle majakatuste, puulatvade, üle küpsrohelise õuemuru, läbi punastavate pihlamarjakobarate, üle ja läbi, lõpmatusse.
Siis tahaks.
Jätta asjad nii nagu need on.
Hoida peod silme ees mittemärkamaks elusat valgust.
Pageda enda sisse nii sügavale kui annab, hoida tühjusest kõvasti kinna ja kõikuda olematuse mustava augu kohal. Hambad ristis, sõrmenukid pingutusest valged.
Teisel pool ripub peegel.
Hall enesehaletsus vaatab peeglist vastu, silmad küsivad - kes sa oled?
Kes olen?
Kas tahan teada?
See, mis hoiab, on nii pingul ja kohe-kohe katkev.
Kumb valik - paljastav päev või  peitev öö?
Valik on igavene.