Usin ja ootel

Hei, see olen mina, see, kes kirjutab ja unistab! Ma pole siin ports päevi snorgeldanud - olen nimelt mandrilt ära.
Jaaaa, ma olen jälle Paradiisis! Studeerin seda va ettevõtlust ja täna jõudsime teemani, millest arvan kasu tõusvat ka praegusele tööle. Nimelt suhted (noh, neist ma ju ka blogisin), siis pilt erinevatest äriühingutest ja sissejuhatus sai tehtud maksude mammutilikku maailma. Oi-voi, mõtlesin, kui hakkasid esimesed terminid lektori suust kukkuma - püsikulud, kogukulud, kulud ühikule. Eeldatavalt teab iga ettevõtja neid asju une pealt. Onju? Eile käsitlesime teemat - millised isikuomadused peavad olema ettevõtjal, kust leida ideed äriettevõtte alustamiseks ja milline on see peenar, mida idee-seeme kasvamiseks vajab. Kui panin kirja kaheksa punkti, millised isikuomadused peaksid ettevõtjal olema, siis minu puhul on hetkeskoor (just, loe HETKEskoor) viis, ehk siis kolmes punktis pean end täiendama (majanduslik mõtlemine, võime mõelda tulevikule (unistused lilledest ja liblikatest siia alla kahjuks ei klassifikatseeru) ja auahnus). Aga muidu on veel iseseisvus, tahtejõud, positiivne ellusuhtumine,  riskivalmidus, vastutustunne.  On ju üldteada tõde, et inimest muuta ei saa kui inimene seda ise ei taha. Mina tahan.
Kui lasti mõelda, kas me teame selliseid kaheksapunktiseid ettevõtjaid, siis pisukeses järelemõtlemise tulemina leidsin ma oma tuttavate seast küll ühe, kellel on need kaheksa täitsa olemas. Samas - see on puhtalt minu isiklik arvamine, et kui ta ärielu on edukas, siis isikliku elu tasandil on ta vähem edukas, et tal võib see enda arust ju ollagi, ent kõrvalseisja tajub äri imbumist nii kööki, potipõhja kui ka magamistoa voodilinade vahele. Samas - ettevõtja oled sa kakskümmend neli tundi ööpäevas. Mine siis võta kinni, kust see piir jookseb. Eks ikka inimeses ise on see kinni, tema teeb ju valikuid. Imetlen neid äriinimesi, kes suudavad eristada äri ja kodu. Superinimesed.
Õppimisest siis nii palju. Ma olen rahul. Ma olen mõtetega siin ja ei kuskil mujal. Ja mul on kerge peata olek ka, sest tuleks hakata vaikselt tegelema lõputöö teemaga. Ametnikuna on seda ikka keeruline leida, ent mitte ilmvõimatu. Uurin ja pusin. Ja küll see teema minuni jõuab. Mingil moel ikka.

Eile käisin Rannapaargus, see on kohvik Kärdla külje alla, mere ääres, Lehtma sadam paistab õhtupoolsest küljest. Kes pole seal kõhtu varem täitmas käinud, siis mina soovitan küll seda kohta külastada. See on lahti ka talveperioodil. Kena koht, maitsev söök ja teenindus igati laitmatu.
Sõin seal koos oma sõbraga Tallinnast. Nii naljakas on leppida kellegiga väljastpoolt Paradiisi kohtumine kokku saarel. Ma vist puistasin ta eile oma värskete majandusalaste teadmistega nii üle, et tema valitud teemani me päriselt ei jõudnudki. Või - ma tajusin selle ära ja et teemat igati vältida, muudkui lobasin ja siristasin esskaapeest ja ....
Aga ma ju ei taha lubada seda, mida ma täita ei suuda.
Igatahes on mõtlemisainet.    

Homme veel ja siis mandrile tagasi. Nüüd tuleb ohkamise koht ja "kui"-de jada.
Kui mul oleks sada tuhat eurot, siis mul oleks: majaklots Paradiisis, mere kaldal;
aega nii palju ja nii vabalt, et valmis kirjutada romaanitükk, mis muudkui ootab ja torgib mind mõtteis ja unes ja ilmsi; seda jagada sõpradele, kes vajavad kapitali hetkel rohkem kui ma.

Ma üritan mandrile jõudes olla parem ja tegusam kui siiani. Ise rohkem kohal olla ja teha lisaks nõutule veel pisut peale ka.
Saare mõju selline.
Ootel.