Suitsuräimed ja unenäo lilled

Läksin Untsu. Millal sealt tagasi tulla saab, ei tea, sest kui istud sinna viiva bussi peale, siis ära tulemine on täiesti omal riisikol ja kõik kulud on enda kanda. 

Eile skaipis minuga üks tuttav, keda viimati trehvasin augustis, ja uuris, et kas mu raamat on juba müügis... Mu sõrmed kõverdusid kohe rusikasse, klahvidest eemale, sest mu loonupud on sellised pisikesed ja kui seda õiget tunnet pole peal, siis mu seest ei tule kohe mitte miskit. Nii ma lunastasingi omale pääsme sinna Untsu. Et ei suutnud talle vastata otse. Pidin ümbernurgajuttu ajama. Ajasin.
Südametunnistus keksis vasakul õlal. Pöörasin pead ja haarasin diivani seljatoelt paberi, kus kirjas, et kui eesmärki tahad saada, siis hakka liigutama.
Hm, ajan oma rusikas sõrmed harali ja ... peaks õige maniküüri tegema? Kui küüned on kaunid, ehk siis tuleb ilus ja voolav tekst ka. Teeme ära!
Järgmine sutsakas - ma vastasin küsimusele pika joruga, et lisaks suitsuräimele meeldib mulle veel suitsulest, aga heeringas, kilu ja mõni libe kala veel, ei uju mulle kohe mitte kuidagi peale. Aga lõhe ja forell küll ning seda iga kell, igas asendis, igas marinaadis. Et sain sõnadega tuta-tuta - vastusest polnud välja lugeda, et suitsuräim sobib siis või mitte. Ma olen paljusõnaline. Ohtratäheline. Mõtte kätte saamiseks tuleb osata näha sõnade taha ja ridade vahele. Ongi nii või?
Igatahes on plaan siis mul nende kaladega kokku saada, sest need suitsuräimed pidavat mu järgi igatsema - no hea teada, et keegigi kuskil, kasvõi suitsuahjus, igatseb. Ilusad kuldse kõhuga suitsuräimed. Mmm ....

Öösel nägin und. Ma olin koolis. Nägin välja selline, nagu ma praegu olen, samuti mu pinginaaber ja need vähesed klassikaaslased seal, tahvliga ruumis. Vene keele tund. Mu koolikott oli millegi pärast klassiruumis taga pool pingil. Läksin sealt oma töövihikut võtma. Ja ennäe - ma teadsin, et mul on kotis üks lill (ühe koolivenna poolt antud)  -sinna oli juurde pandud veel üks, orhideeoks. Sosistasin siis  pinginaabrile, et selline lugu, et mul on kotis nüüd kaks lille. Hmhmh, panija (kuidas ma teadsin, et just see kutt pani?) istus selja taga ja piidles altkulmu. Nagu armastusromaanis, selles teismeliste omas. Ainult need armastajad näevad välja törts vanemad. Hea tunne oli. Unes.
Pinginaaber tegi: hm! milleks orhidee? Oleks siis vähemalt teist värvi, et sul kodus on see lilla, aga see valge ...
Igatahes piidlesid tolle klassivenna silmad mind veel ka siis, kui mobiil hakkas oma äratuslaulu helisema.
Tegelikult oli mõnusalt magus uni ja tore oli sellest ärgata.
Nädalakett on alanud.

Värviline. Tuuline. Mereliselt maruline ja nii minulik.