Suhted
Diplomaatilised suhted, avalikud suhted, intiimsuhted, armusuhe, sõbrasuhe, vaenusuhe, töösuhe, suhted juhiga-alluvatega, ema-lapse suhe, internetisuhe, üheöösuhe, armastussuhe ja nii edasi, lõputult.
Mis see suhe õigupoolest on? Side, mis seob rohkem kui ühte isikut mingi tegevuse/näitaja/mõõdiku poolest. Suhe seob suhtlejaid. Pole imestada, et suhtemaailm on piiritu ja tegelikult oleme me kõik omavahel suhete kaudu ühendudes. Pisut nagu võrkturunduse moodi, aga selle võrguga on kogu ilmakera kaetud, nagu korvpall võrgus. Mäletate, kunagi müüdi palle, millel oli tranpsortimiseks võrk ümber, sellised venivad asjandused?
Seega oleme me kõik võrgutatud ja võrgus. Suhted seovad, suhted lammutavad, suhted ehitavad ja on taastatavad. Kas on? Sõltub vist suhte osapool(t)est.
Lahkan, ei mis, lammutan kildudeks oma lahutatud abielusuhte. Suhe, mis algselt sidus, oli sõbrasuhe, mis kasvas armusuheks. Armusuhtele järgnes armastussuhe. Edasi abielusuhe. Abielusuhe on väga keeruline dialoog, pead olema väga hea strateeg ja diplomaatiliste suhete algtõed peavad saama selgeks kohe algusest peale. Reeglid? Kui sina teed nii, siis mina teen naa - see suhe ei toimi. Lammutav suhe?
Mingil ajahetkel, tegelikult tean täpselt millal, meie naine-mees suhe hakkas mõranema: kui abiellu tekib lisaks ema-lapse suhe, siis abielusuhe muutub hapramaks. Laps on abielu tõsine proovikivi - kas me abieluna kasvame koos edasi, kas me mõlemad panustame ühtviisi meie kooselamise arengusse.
Naisena jagad suhte kahte erinevasse suunda - põhjas on mees ja lõunas laps. Ja naine tõmmatakse pooleks.
Sa ei panusta enam sajaprotsendiliselt ühte, põhisuhtesse, vaid jagad. Jagunemine saab saatuslikuks, ei pea saama, aga võib. Minul sai põhisushe jagatud. Ma ei osanud meie-suhet aidata ega omavahel siduda. Mees nägi aga ei aidanud. Ja mees otsis seda viiekümneprosendilist puudujääki mujalt. Leidiski. Ja kahandas järkjärgult oma panust abielusuhtesse, lapsevanemasuhtesse.
Nii ei jäänudki muud üle, kui see suhe muutus koormaks, muutus vihkamissuhteks. Kättemaksu valu kaotab oma esialgse kullsärase võlu.
Täna? Täna on see suhe ajalooraamatusse märgitud lahutussuhtena. Kaetud aastate koormaga. Tark on inimene, kes säilitab või oskab viia selle lahutussuhte tasandile "endise sõbra"-suhe. On ju loomulik, et millalgi on üks suhte osapool selliseks kompromissiks valmis, millal teine?
Viimasel ajal meeldib mulle väga mängida mõttega - kui sa ei saa muuta olukorda, muuda suhtumist. Päris raske on, tunnistan. Ent käegalöömine pole mulle omane, ma pigem põrun kui jätan asja sinnapaika. Niisiis muudan iseenda suhtumist. Et midagi muuta, tuleb tegutseda. Kõlab nagu enesearendajate A ja O, aga kui muudmoodi ei saa, siis tuleb see tegutsema hakkamise projekt igapäevaselt silme ette riputada. Tahe sunnib takka ja siis see tulebki - suhte pöördumine selliseks, nagu ise soovid.
Suhte-ilma saladused on lihtsad ja kättesaadavad kõigile. Kuula ja sa kuuled, vaata ja sa näed. Küsi ja sa saad vastuse.
Mis see suhe õigupoolest on? Side, mis seob rohkem kui ühte isikut mingi tegevuse/näitaja/mõõdiku poolest. Suhe seob suhtlejaid. Pole imestada, et suhtemaailm on piiritu ja tegelikult oleme me kõik omavahel suhete kaudu ühendudes. Pisut nagu võrkturunduse moodi, aga selle võrguga on kogu ilmakera kaetud, nagu korvpall võrgus. Mäletate, kunagi müüdi palle, millel oli tranpsortimiseks võrk ümber, sellised venivad asjandused?
Seega oleme me kõik võrgutatud ja võrgus. Suhted seovad, suhted lammutavad, suhted ehitavad ja on taastatavad. Kas on? Sõltub vist suhte osapool(t)est.
Lahkan, ei mis, lammutan kildudeks oma lahutatud abielusuhte. Suhe, mis algselt sidus, oli sõbrasuhe, mis kasvas armusuheks. Armusuhtele järgnes armastussuhe. Edasi abielusuhe. Abielusuhe on väga keeruline dialoog, pead olema väga hea strateeg ja diplomaatiliste suhete algtõed peavad saama selgeks kohe algusest peale. Reeglid? Kui sina teed nii, siis mina teen naa - see suhe ei toimi. Lammutav suhe?
Mingil ajahetkel, tegelikult tean täpselt millal, meie naine-mees suhe hakkas mõranema: kui abiellu tekib lisaks ema-lapse suhe, siis abielusuhe muutub hapramaks. Laps on abielu tõsine proovikivi - kas me abieluna kasvame koos edasi, kas me mõlemad panustame ühtviisi meie kooselamise arengusse.
Naisena jagad suhte kahte erinevasse suunda - põhjas on mees ja lõunas laps. Ja naine tõmmatakse pooleks.
Sa ei panusta enam sajaprotsendiliselt ühte, põhisuhtesse, vaid jagad. Jagunemine saab saatuslikuks, ei pea saama, aga võib. Minul sai põhisushe jagatud. Ma ei osanud meie-suhet aidata ega omavahel siduda. Mees nägi aga ei aidanud. Ja mees otsis seda viiekümneprosendilist puudujääki mujalt. Leidiski. Ja kahandas järkjärgult oma panust abielusuhtesse, lapsevanemasuhtesse.
Nii ei jäänudki muud üle, kui see suhe muutus koormaks, muutus vihkamissuhteks. Kättemaksu valu kaotab oma esialgse kullsärase võlu.
Täna? Täna on see suhe ajalooraamatusse märgitud lahutussuhtena. Kaetud aastate koormaga. Tark on inimene, kes säilitab või oskab viia selle lahutussuhte tasandile "endise sõbra"-suhe. On ju loomulik, et millalgi on üks suhte osapool selliseks kompromissiks valmis, millal teine?
Viimasel ajal meeldib mulle väga mängida mõttega - kui sa ei saa muuta olukorda, muuda suhtumist. Päris raske on, tunnistan. Ent käegalöömine pole mulle omane, ma pigem põrun kui jätan asja sinnapaika. Niisiis muudan iseenda suhtumist. Et midagi muuta, tuleb tegutseda. Kõlab nagu enesearendajate A ja O, aga kui muudmoodi ei saa, siis tuleb see tegutsema hakkamise projekt igapäevaselt silme ette riputada. Tahe sunnib takka ja siis see tulebki - suhte pöördumine selliseks, nagu ise soovid.
Suhte-ilma saladused on lihtsad ja kättesaadavad kõigile. Kuula ja sa kuuled, vaata ja sa näed. Küsi ja sa saad vastuse.
Kommentaarid
Postita kommentaar