Mis aeg see on ...
Mu Facebooki seinale ilmus täna jälle üleskutse aidata leida kaduma läinud kalleid inimesi. Eile tuli üks.Mis toimub? Miks meil inimesed ära kaovad? Küll merre, küll inimeste sekka. Lisaks õõvastavad meedialood arutust vägivallast. No ei saa kõike kahvatukollase kuulataka süüks ajada ju, lihtsalt ei saa!
Kas see ennustet ajastu lõpp lähenebki nii, et käsi tõuseb käe vastu, mille tagajärjeks otsatu lein ja kurbus? Kole on kasutada füüsilist jõudu kellegi allutamiseks.
Halloo! Kas ma elan ikka selles turvalises, tillukeses mereriigis, mille aasta eelarve on väiksem kui mõne mehe aastatulu? Ma olen inimene, kellegi kallis sõber, laps, ema, tuttav... Mina olen iseendale turvatunde looja, oma veendumuste, uskumuste, ilmavaatega. Kui habras on elu! Mõelda, et kellegi kuri tahe võib selle rahulolutunde hoobilt kreeni paisata...
Ma tõesti ei soovi saada teadmatusega võõbatud hirmutavaid teavitusi. Kurbus on raske ja maadligi suruv, kui mõtlen neile, kes praegu ootaja rollis.
Ootamine - maailma kõige aeganõudvam tegevus. Õigemini totaalne tegevusetus. Paigalseis, kus enam ei teata, mida-kuidas tegema peaks.
Sõnal on suur jõud. Sõnadega saab jäävalt haiget teha, sõnadega saab pilvini õnnelikuks teha, sõna troostib ja aitab.
Loodan kogu südamest, et kaotsiläinud leiavad tagasitee oma pere rüppe, et ootaja roll vahetuks õnnelikuks olemise vastu, et kurbuse mõrudest pisaraist põskedel saaks jälle sillerdavad rõõmupärlid. Ma palun. Ma väga-väga loodan.
Kas see ennustet ajastu lõpp lähenebki nii, et käsi tõuseb käe vastu, mille tagajärjeks otsatu lein ja kurbus? Kole on kasutada füüsilist jõudu kellegi allutamiseks.
Halloo! Kas ma elan ikka selles turvalises, tillukeses mereriigis, mille aasta eelarve on väiksem kui mõne mehe aastatulu? Ma olen inimene, kellegi kallis sõber, laps, ema, tuttav... Mina olen iseendale turvatunde looja, oma veendumuste, uskumuste, ilmavaatega. Kui habras on elu! Mõelda, et kellegi kuri tahe võib selle rahulolutunde hoobilt kreeni paisata...
Ma tõesti ei soovi saada teadmatusega võõbatud hirmutavaid teavitusi. Kurbus on raske ja maadligi suruv, kui mõtlen neile, kes praegu ootaja rollis.
Ootamine - maailma kõige aeganõudvam tegevus. Õigemini totaalne tegevusetus. Paigalseis, kus enam ei teata, mida-kuidas tegema peaks.
Sõnal on suur jõud. Sõnadega saab jäävalt haiget teha, sõnadega saab pilvini õnnelikuks teha, sõna troostib ja aitab.
Loodan kogu südamest, et kaotsiläinud leiavad tagasitee oma pere rüppe, et ootaja roll vahetuks õnnelikuks olemise vastu, et kurbuse mõrudest pisaraist põskedel saaks jälle sillerdavad rõõmupärlid. Ma palun. Ma väga-väga loodan.
Kommentaarid
Postita kommentaar