Pisut siit ja natu sealt

Sedakorda selline killumosaiik. Kaleidoskoop? Hm, võib-olla...

Eile sain kätte kauaoodatu. Hoidsin selle tarbeks ühte kinkekaardi ja siis eile oligi see päev, mil ma läksin talle poodi järgi.
Loetud on 25 lehekülge ja ma ei suuda ära oodata päeva lõppu, mil tunnid on päriselt minu omad.
Coelho "Aleph".
Kahtlus sunnibki inimest edasi minema.
Ma ju kahtlen, koguaeg, ja ometigi tundub, et ma tammun paigal, mitte ei liigu suunas, millest mul veel aimugi pole. 
See, keda kohtasid, ilmub taas, see, kelle kaotasid, tuleb tagasi. Kes, kus, millal? Aga kui ma seda ei soovi? Spiraalsus...
Kui ma usun, et võidan, siis võit usub minusse. Elu pole kunagi täielik ilma pisukese hulluseta, ma pean oma kuningriigi tagasi võitma.  Lossita printsess koos oma  mahajäetud-mahajätjate printside hordiga, helesinised unistused seebimullidena eemaldumas ja plõksti! lõhkemas. Aga  - kui pole usku, siis pole  ju ka lootust? Ok, lahinguid võn ma kaotada, aga sõjavõit on minu!
Kui saan aru, mist toimub maailmas, siis saan aru, mis toimub minus endas.
Jne, jne.
Loen ja märgin ja mõtlen ja navigeerin oma kogemuste vahel seilates ning Majakat otsides.
Kas see raamat kirjutati minu jaoks? Otsijate ja leidjate jaoks? Kummardajate ja lipitsejate jaoks? Kõigile, kes lugeda mõistavad.
Igatahes olen ma nüüd mõnda aega vist võimetu oma loojuppe arvutisahtlisse kirjutama. Ma loen ja mõtlen ja naudin sõnade ilu ja milliseid pööraselt põnevaid lauseid nad kokku moodustavad. Uuuuh, ma tõesti soovin juba oma kakaokruusi ja diivaninurka, põrandalambi heledat silma valgustama lehekülgedelt tõusvat Valgust.

***
Kabinet. Jaotatud kolmeks klaasseintega eraldatud tööboksiks. Keskmises kaks lauda, äärmistes kummaski üks töökoht. Neljast ruumikasutajast on kaks pisut tõvenähtudega. See hakkab külge. Mul on pisut külm, mandliteta kurk kiheleb ja sunnib köhatama. Mulle ei meeldi üldse, kui pea paks on. Praegune töö nõuab lugemist ja süüvimist ja kirjutamist. Ma olen tühi. Väänan neid karedaid ja kleepuvaid kantselliidi klassi kuuluvaid sõnu ja laused ei taha minuga rääkida. Ehk on homme tervem olla ja sõnadel lihtsam reastuda? Mnjah, õhtul tuleb ette võtta üks lisatöö - korralik pakett külmetuse vastu suunatud tegevusi. 

***

Kõrvitsamängud minu moodi.
Purgid kuldsete kuubikutega külmikus ootamas pisut aega edasi, et siis lauda ehtida. Ja tehtud minumoodi vähese äädikaga. Püreesupp mekib hurmavalt ja cayenne-pipar tulitab keelel.
Meeltes on aga midagi muud. Ma tahan saarele! Just nüüd, kui sajab viimset lehekulda ja päike silub lainepoiste päid. Ma tahan, lihtsalt tahan. Seista liivaribal rannal ja tunda, et olevik on minust läbi ja kellegi juuresolek on füüsiliselt tajutav.
Igatsus näpistab hinge ja kiu-kiu tahab sõpradega jagamist. Oota veel! Praegu pole õige aeg. Millal on?

 ***
Poiss pillub kive lainetesse.
"Kuule, miks sa neid kive niimoodi loobid?"
Poiss jätkab tegevust. Viskab korra üle õla vaadata ja ütleb siis: "Aga mulle meeldib."
"Kas sa ei arva, et lainetel on valus, kui kivi nende vastu läheb?"
Sedakorda pöörab poiss end rääkija poole ja vaatab toda pika pilguga.
"Meri ei ole elus, tal ei saa valus olla."
"Ikka on. Vaata, kivi lõhub ju veereva laine ära."
Poiss on nõutu, kortsutab kulmu.
"Laine on nagu pai. Meri räägibki silituste keeles. Jälgi, kuidas ta üle suurte kivide liigub - paitades nagu ema käsi."
"Mu ema tutitstab mind kui ma pahandust teen".
"Näe, nii ongi! Kui meri pahandab, siis tema lained on tugevad ja kõrged. Silituste asemel sakutab.Tark on siis parem kaldale jääda kui merre minna."
"Ma siis enam ei loobi" kostab poiss ja hakkab veepiiril mängima - jookseb lainele järele ja siis ajab laine omakorda poissi taga.
Rääkija eemaldub piki randa.
Tuul puhub mere kohal pilvi laiali. Need on nagu lambad - üks ees, teised järel.