Ämblik koob võrku
Keskpäevasel kohvil on hoopis teine mekk kui hommikusel. On pühapäev. On see aeg päevast, mil veel ei mõtle algavale töönädalale. Sügispäike surub end meelisklevalt tuppa ja lunib sind õue. Jaa, ma teen veel selle kande blogisse ja siis tulen. Pisut kannatust!
Eile kohtusin inimestega, kes arutlesid teemal mida peab tegema, et midagi saavutada. Vastus on lihtne ja peidus küsimuses endas - et saavutada midagi, tuleb tegutseda. Ei ole ju nii, et soovid saada superstaariks, aga istud edasi oma tugitoolis, kreemikook pareml ja kakaotass vasakul. Tõuse ja tee oma esimene samm! Unistamine on kohustuslik. Kui ma oleksin õpetaja, siis oleks see mu õppeaine, mida õpetaksin - kuidas unistada. Sest unistama olen ma meister. Unistustele tuleb anda jõud ja siis liigubki kogu su elu selle täitumise poole. Unistusi peab olema palju, alles teekonnal selgub, mida tõeliselt tahad ja mis on olulised ning ebaolulised unistused lihtsalt haihtuvad. Nii on.
Arvan, et mu praegu üsna lillelise moega elu sakutab elutuul ise: "Mine nüüd edasi. Liigu! Annan sulle praegu õppetunni - õpi ja saad seda, mida soovid." Ja muudkui nügib ning nügib, ma avaldan vastupanu, sest mugav on ju, praegu, aga samas on sügav soov ja tahe edasi liikuda. Nii siis - kuhu? Unistame ....
Aegajalt tunnen end ämblikuna - ma muudkui koon uusi võrke ja kui kellegi hooletus sellesse auke rebib, ei oska ma neid auke lappida. Siis valin teise koha ja alustan uuesti võrgupunumist. Vahel tajun, et muster on tuttav, aga teinekord on täiesti tundmatu ja põnev koekiri. Ja kui võrk valmis, siis panen rahulolevalt käed kõhule ja naudin, et nüüd on see siis tehtud. Kukkus teine ilus välja. Pisike mõte juba torgib tagant: hm, tahan veel kududa, uusi mustreid proovida....
Kohv kollases kruusis on otsa saanud. Peen kohvipuru kruusi põhjas ennustab elu puude ja mere juures. Eh, kus siis?
Spordisussid jalga, päikseprill ninale, kepid kaasa. Läksin mere manu uut mustrit välja mõtlema.
Eile kohtusin inimestega, kes arutlesid teemal mida peab tegema, et midagi saavutada. Vastus on lihtne ja peidus küsimuses endas - et saavutada midagi, tuleb tegutseda. Ei ole ju nii, et soovid saada superstaariks, aga istud edasi oma tugitoolis, kreemikook pareml ja kakaotass vasakul. Tõuse ja tee oma esimene samm! Unistamine on kohustuslik. Kui ma oleksin õpetaja, siis oleks see mu õppeaine, mida õpetaksin - kuidas unistada. Sest unistama olen ma meister. Unistustele tuleb anda jõud ja siis liigubki kogu su elu selle täitumise poole. Unistusi peab olema palju, alles teekonnal selgub, mida tõeliselt tahad ja mis on olulised ning ebaolulised unistused lihtsalt haihtuvad. Nii on.
Arvan, et mu praegu üsna lillelise moega elu sakutab elutuul ise: "Mine nüüd edasi. Liigu! Annan sulle praegu õppetunni - õpi ja saad seda, mida soovid." Ja muudkui nügib ning nügib, ma avaldan vastupanu, sest mugav on ju, praegu, aga samas on sügav soov ja tahe edasi liikuda. Nii siis - kuhu? Unistame ....
Aegajalt tunnen end ämblikuna - ma muudkui koon uusi võrke ja kui kellegi hooletus sellesse auke rebib, ei oska ma neid auke lappida. Siis valin teise koha ja alustan uuesti võrgupunumist. Vahel tajun, et muster on tuttav, aga teinekord on täiesti tundmatu ja põnev koekiri. Ja kui võrk valmis, siis panen rahulolevalt käed kõhule ja naudin, et nüüd on see siis tehtud. Kukkus teine ilus välja. Pisike mõte juba torgib tagant: hm, tahan veel kududa, uusi mustreid proovida....
Kohv kollases kruusis on otsa saanud. Peen kohvipuru kruusi põhjas ennustab elu puude ja mere juures. Eh, kus siis?
Spordisussid jalga, päikseprill ninale, kepid kaasa. Läksin mere manu uut mustrit välja mõtlema.
Kommentaarid
Postita kommentaar