Iseendale ekstreemi
Võin vist oktoobrikuu ekstreemürituse lugeda tehtuks. Aga mine tea, võib olla tuleb veel miskit pähe, mida ellu viia tahaks.
Öö sügavad tunnid, mil hommikut ei tunnista keegi ja liiguvad vaid need, kes on väljavalitud. Pirita jõe mustav vesi, mille kohal hõljub hall udu, kloostri valgustatud kolmnurk sihib madalat taevast ja valge kuutükk jälgib läbi hämu igat mu liigutust. Kõnnin ja kõhedus kallistab üksildust. Mnjah, mu enda otsus oli see rännak teha ja kall on tegelikult telefoninupu kaugusel, et kui Suur Hirm vallutama kipub, siis on sõbra hääl rahustavalt vähemalt mu kõrvas.Nii ma mõtlesin siis, aga ma olen ju vapper ning seda päästekõnet ei pidanudki tegema.
Tänavalaternate reetlikud oranžid silmad jälgivad tummalt kõndijat. Kuidagi ebasõbralikud on nad. Valgussõõrid on ähmased, sest udu muudkui vajub ja vajub. Kohati mõtlen end multifilmi "Siil udus."
Aga ma tean, kus kodu on ja ootab. Kodu ootab... Ongi nii, sest ma olen oma kodu oma. Seinad, põrand, lagi, aknad - mu kest, mis mind paitab ja trööstib. Kiirendan sammu. Hingan sisse niiskete männiokaste järgi lõhnavat ööõhku ja hingata on kuidagi lahe ning avar. Päeval olin saanud kaela vihmasahmaka, mistõttu on kergelt vimb olek. Otsustan, et koju jõudes ja enne patja peitumist teen ingveriteed. Ma pikendan veelgi samme. Üks auto sõidab. Prrr....Ei peatunudki, aeglustas küll sõitu, aga ei peatunud. Jaa, nüüd ma tahan juba tõesti koju.
Kas see on vampiiriöö? Praks! ma ei vaata sinna pimeda võpsiku poole, Randvere tee ots on juba selja taha jäänud ja ma teen tõelist kiirkõndi. Uhh, vähemalt olen metsast väljas. Mingi veerand tundi veel ehk.
Tümp-tümp-tümp-tümp...
Kuuskede allee on tikksrige ja tontlikult vaikne. Appi, ikkagi on kõle-kole! Nii natuke on veel minna jäänud... Paremale pöörd ja ongi kodurajoon.
Ära tegin! Iseenda jaoks. Et tean nüüd - hirmul on ülisuured silmad ja ergud kõrvad. Ja mul on trots, mis sunnib asju tegema ja kogema. Otsima?
Teekruus on pooltühi ja õues on hakanud sadama. Ma olen teki embuses ja öö on mu sõber.
Öö sügavad tunnid, mil hommikut ei tunnista keegi ja liiguvad vaid need, kes on väljavalitud. Pirita jõe mustav vesi, mille kohal hõljub hall udu, kloostri valgustatud kolmnurk sihib madalat taevast ja valge kuutükk jälgib läbi hämu igat mu liigutust. Kõnnin ja kõhedus kallistab üksildust. Mnjah, mu enda otsus oli see rännak teha ja kall on tegelikult telefoninupu kaugusel, et kui Suur Hirm vallutama kipub, siis on sõbra hääl rahustavalt vähemalt mu kõrvas.Nii ma mõtlesin siis, aga ma olen ju vapper ning seda päästekõnet ei pidanudki tegema.
Tänavalaternate reetlikud oranžid silmad jälgivad tummalt kõndijat. Kuidagi ebasõbralikud on nad. Valgussõõrid on ähmased, sest udu muudkui vajub ja vajub. Kohati mõtlen end multifilmi "Siil udus."
Aga ma tean, kus kodu on ja ootab. Kodu ootab... Ongi nii, sest ma olen oma kodu oma. Seinad, põrand, lagi, aknad - mu kest, mis mind paitab ja trööstib. Kiirendan sammu. Hingan sisse niiskete männiokaste järgi lõhnavat ööõhku ja hingata on kuidagi lahe ning avar. Päeval olin saanud kaela vihmasahmaka, mistõttu on kergelt vimb olek. Otsustan, et koju jõudes ja enne patja peitumist teen ingveriteed. Ma pikendan veelgi samme. Üks auto sõidab. Prrr....Ei peatunudki, aeglustas küll sõitu, aga ei peatunud. Jaa, nüüd ma tahan juba tõesti koju.
Kas see on vampiiriöö? Praks! ma ei vaata sinna pimeda võpsiku poole, Randvere tee ots on juba selja taha jäänud ja ma teen tõelist kiirkõndi. Uhh, vähemalt olen metsast väljas. Mingi veerand tundi veel ehk.
Tümp-tümp-tümp-tümp...
Kuuskede allee on tikksrige ja tontlikult vaikne. Appi, ikkagi on kõle-kole! Nii natuke on veel minna jäänud... Paremale pöörd ja ongi kodurajoon.
Ära tegin! Iseenda jaoks. Et tean nüüd - hirmul on ülisuured silmad ja ergud kõrvad. Ja mul on trots, mis sunnib asju tegema ja kogema. Otsima?
Teekruus on pooltühi ja õues on hakanud sadama. Ma olen teki embuses ja öö on mu sõber.
Kommentaarid
Postita kommentaar