Kui ma näen Su naeru...

Täna, 21 aastat tagasi sai minust ema. Tilluke pamp, mis mu kõhule asetati, vaatas mittemidaginägevate mustikavärvi silmadega kuskile, kuhu meie enam ei näe. Paar nõrka häälitsust, mis andsid mõista, et ta on nüüd kohal ja olemas. Minu pamp! Minu poja.

Sa kannad minu antud nime, minu usku armastusse ja väärtusi. Kindlasti kellegi teise omi ka, hoomamata täpselt, mis minust, mis temast.
Oled Sa valmis? Vaevalt. Kui mina veel valmiski pole, saati siis Sina...
Aga Sul on ehk uljust ja vaprust julgeda vaadata kaugemale kui silmapiir? Ma loodan väga ja usun.
Siis näen ma läbi Sinu sinna, kuhu mu enda pilk ei küündi ja kuhu vaim pole valmis minema.

Kui ma näen Su naeru, torkab mind valusööst, sest ma mäletan Su nuttu .... Jätsin Su aastasena pooleks tunniks üksi tuppa magama, et päästa telefoni teel seda, mis oli juba hukule määratud. Õnnetuna koju naasnuna leidsin ma Su kogu maailmavalu pisaratesse puistatuna toas seismas. Sa olid nii õnnetu ja mina veel topelt. Tol päeval andsin ma iseendale sõna, et ma olen Sinu jaoks 100% olemas, ka siis kui Sa tegelikult mind enam ei vaja.

See võib ju mõnele tunduda, et ma olen eemalseisev ja tõukav, ent tegelikult ma hoolin Sinust. Koguaeg. Alaliselt ja igavesti.
Nüüd on lihtsalt Sinu kord oma treppi astuma hakata, ma julgustan ja toetan, aga need astmed tõused Sa ise.

Minu kord on nüüd hoopis nutta, oma varjatud valu ja õnnetunne pisaraketiks vermida.
Tegelikult olla lihtsalt õnnelik selle pärast, et Sa mul olemas oled.

Em.