Sulle
Tere jõuluööd...
Kirja kirjutamise juures on kõige raskem algus - aga niipea, kui algus on saanud oma hetke, tuleb kõik järgnev loomulikult ja voolavalt. Nii peabki, eks ole? Öö on parim kirjutamise aeg, sest kiri saab vaikuses hakata kohe oma elu elama.
Nii siis:
kaks küünalt sirutavad oma leegitipulisi päid, ahju ees maas on läikepaberi kuhi, teadmata, mis saatus talle homme toob. Kuusel põlevad elektriküünlad ja näib nagu vaataks kuusk osavõtmatult pimedat tuba. Kell lööb halastamatult ja rõhuga iga minutit. Jõuluöö.
Läbi selle õhtu naeru ja rõõmu, hapukapsa ja vorstilasu, kohvi-koogi ringi olen ma oodanud. Sinu sõnumit, mis seekord jäi tulemata. Olen ma pettunud? Olen.
Kus Sa oled?
Tean ometigi, et ei tohi niimoodi küsida, ent süda on paraku suurem kui mõistus.
Ma lihtsalt arvasin, eeldasin, et sel aastal jälle.
Olen kurb, õigemini hing on hell ja meel puutetundlik nagu Su puutetundliku telefoni ekraan, mida hooletult sõrmitsed. Mina olen tõenäoliselt seal infolasu alumises kihis.
Mu oli usk ja lootus. Armastus? Kindlasti.
Kui Sa praegu küsiksid minult Miks?, siis ma ei oska Sulle seda täpselt seletadagi. See lihtsalt on nii,et kui oled ära tundund oma teise poole või õigemini iseenda puuduoleva osa, siis hoiad ja hoolid. Ent mina ei suuda Sind äratundmisele raputada. Muigad? Mõtlesin, et võib-olla oleme me kunagi varem koos olnud, oma eelmistes minades. Võib-olla olin mina siis see, kes Sulle halba tegi ja nüüd on vaja mul tunda seda, mida Sina siis tundma pidid? Kui see nii on, siis ma ei Sa minevikku heastada, saan olla ja hoolida praegu ja armastada vastu saamata. Aga kaua üks hing niimoodi vastu peab?
Öeldakse, et kuni kohtad Õiget, on kõik teised valed. Sul ei ole silti küljes, ent süda näeb rohkem kui silmad. Ehk on Sul vaja õppida, komistada, kukkuda ja koperdada ja siis, kuskil seal lõpus tõdeda, et ... Mida ma saaksin teha, et Su teekonda kergendada? Armastada, lihtsalt armastada...
Olgu siis mu armastus Sulle valguseks sel teel. Sinu majakaks, mille valgust Sa veel ei näe, küll aga tajud.
See juhtub nii pea, kui kirjale punkti panen ja seejärel kaminasse viskan, kus tähtedest tikitud mõtted sädemeiks muutuvad.
Nii et sel polegi tähtsust, kus Sa oled, sest mu arm saadab sind kõkjal.
Armastusega,
Jo
Jõuluööl
Kirja kirjutamise juures on kõige raskem algus - aga niipea, kui algus on saanud oma hetke, tuleb kõik järgnev loomulikult ja voolavalt. Nii peabki, eks ole? Öö on parim kirjutamise aeg, sest kiri saab vaikuses hakata kohe oma elu elama.
Nii siis:
kaks küünalt sirutavad oma leegitipulisi päid, ahju ees maas on läikepaberi kuhi, teadmata, mis saatus talle homme toob. Kuusel põlevad elektriküünlad ja näib nagu vaataks kuusk osavõtmatult pimedat tuba. Kell lööb halastamatult ja rõhuga iga minutit. Jõuluöö.
Läbi selle õhtu naeru ja rõõmu, hapukapsa ja vorstilasu, kohvi-koogi ringi olen ma oodanud. Sinu sõnumit, mis seekord jäi tulemata. Olen ma pettunud? Olen.
Kus Sa oled?
Tean ometigi, et ei tohi niimoodi küsida, ent süda on paraku suurem kui mõistus.
Ma lihtsalt arvasin, eeldasin, et sel aastal jälle.
Olen kurb, õigemini hing on hell ja meel puutetundlik nagu Su puutetundliku telefoni ekraan, mida hooletult sõrmitsed. Mina olen tõenäoliselt seal infolasu alumises kihis.
Mu oli usk ja lootus. Armastus? Kindlasti.
Kui Sa praegu küsiksid minult Miks?, siis ma ei oska Sulle seda täpselt seletadagi. See lihtsalt on nii,et kui oled ära tundund oma teise poole või õigemini iseenda puuduoleva osa, siis hoiad ja hoolid. Ent mina ei suuda Sind äratundmisele raputada. Muigad? Mõtlesin, et võib-olla oleme me kunagi varem koos olnud, oma eelmistes minades. Võib-olla olin mina siis see, kes Sulle halba tegi ja nüüd on vaja mul tunda seda, mida Sina siis tundma pidid? Kui see nii on, siis ma ei Sa minevikku heastada, saan olla ja hoolida praegu ja armastada vastu saamata. Aga kaua üks hing niimoodi vastu peab?
Öeldakse, et kuni kohtad Õiget, on kõik teised valed. Sul ei ole silti küljes, ent süda näeb rohkem kui silmad. Ehk on Sul vaja õppida, komistada, kukkuda ja koperdada ja siis, kuskil seal lõpus tõdeda, et ... Mida ma saaksin teha, et Su teekonda kergendada? Armastada, lihtsalt armastada...
Olgu siis mu armastus Sulle valguseks sel teel. Sinu majakaks, mille valgust Sa veel ei näe, küll aga tajud.
See juhtub nii pea, kui kirjale punkti panen ja seejärel kaminasse viskan, kus tähtedest tikitud mõtted sädemeiks muutuvad.
Nii et sel polegi tähtsust, kus Sa oled, sest mu arm saadab sind kõkjal.
Armastusega,
Jo
Jõuluööl
Kommentaarid
Postita kommentaar