Peeglike, peeglike seina peal ...
Mhmh, just see sama muinasjutt kaunist ja külmast kuningannast ning imekaunist printsessist, headuse kehastusest, Lumivalgekesest.
Seisan vannitoa peegli ees ja nühin hoolega hambaid. Juuksed on juuksurikäe järgi sätitud ja selitatud, püsib veel vähemalt kaks päeva. Üleelanud ühe öö ja ikka on soeng. Loputan ja sülitan hambapastavee kraanikaussi. Nii, kes ma siis täna olen? Kas kõrk, kristalltükk südameks, kuri kuninganna? Ea poolest võiks kuninganna küll olla... Selline, kellele praegune jõulutrall musti tundeid kasvatab ja sala-loitse sunnib sõnuma.
Pilk, mis peeglist jälgib, on terav ja läbinägev. Nii sügavale vaatan ma enda sisse ja kusagil seal iirise põhjas vilksab see, kes on end peitnud argielu rutiini, pööraste eluseikade, mõttetu ajaraiskamise ja lootust tulvil täis kihtide alla. Saage palun tuttavaks, see laps seal sügaval olen mina, Lumivalgeke.
Ma vaatan läbi enda selle lapse silmadesse ja tahan talle öelda, et minuga on kõik korras ja samamoodi on temaga. Et ta ei pea kartma neid käelabasuuruseid musti tonte, kes elasid päevinäinud kušeti all ja sõdurpoiss Huubert, keda ta pidevalt joonistas, on kindlasti kuskil lugudemaailmas toimetamas. Mõttes lausun,et nukk Maari on alles ja me võime teda koos tervitada, kui lapsepõlvekoju traditsioonilist jõulu läheme läbi tegema.
Aga need silmad pärivad muud - kuhu kadus see unistus arstiks saada ja imerohu-avastaja? Kus on see valgete lakkkingadega, mida kaunistasid roosad klaasroosid ja mis pisut pigistasid, sinise kleidiga, mis väga ei meeldinud, aga vanemad ütlesid, et on kena, kohalik Kullalind? Tüdruk, kes laulis harjavart keerutades:"Ma ammu tean üht neidu, teist sellist vist ei leidu..." See nöbinina, kes kartis näärimeest, kes oli nii pagana naabrionu moodi - praegu taevas pilvi pintseldav kunstnik Lembitu Põld...
Ma ütlen, et mul on ju nii palju unistusi olnud, mis on täide saanud ja ma unistan edasi ning kui ma mõtteis minevikus olen, siis lausun, et mõned unistused ei peagi täituma - kui neist kõvasti kinni ei hoia.
Unistamine on mõnus ja kasulik, aga unistada tuleb osata. Mina olen läbi endas oleva lapse unistamist kasvatanud nagu taime. Ikka sortsuke pea iga päev ja mõnikord rohkem ka. Mu unistuste puu kannab korraga nii erivärvi õisi kui vilju, millede elupäikse mahlane küpsus nõrgub mööda mu huuli lõuale ja tilgutab valgele pluusile paar ringikujulist plekki. Minu elu, minu märgid, mis minuga jäävad ja olnut meenutavad.
Ma ulatan iseendale käe ja võtan oma pisikese peo sooja pihku. Me liigume koos edasi, loojangu poole, sinna sõbraliku sinetava silmapiiri taha, kus ootavad seitse pöialpoissi ja emand Tuhkatriinu kutsub vikerkaarele jalutama.
Raputan pead, mu frisuur on endiselt okei. Ma teen kuningannale näo pähe ja pilgutan peeglile silma - ta vastab mulle samaga.
Vedin kinni oma punaste saabaste lukud, haaran käekoti ja väljun argihalli, jõulu trilli-tralli. Külm, kõrk, kinninööritud-nööbitud maailmavallutaja, kõige kaunim kogu maal. Ja mitte keegi ei tea, et mu sisemises põuetaskus on haldjasüda ning nähtamatuna hoiab mu käest kinni see pisike tüdruk, kes mind peeglist üles otsis.
***
Soovin Sulle talvisesse pööripäeva helgeid mõtteid, sooja pilku iseendasse, siirust ja usku, et imed juhtuvad alati õigel ajal! J.
Seisan vannitoa peegli ees ja nühin hoolega hambaid. Juuksed on juuksurikäe järgi sätitud ja selitatud, püsib veel vähemalt kaks päeva. Üleelanud ühe öö ja ikka on soeng. Loputan ja sülitan hambapastavee kraanikaussi. Nii, kes ma siis täna olen? Kas kõrk, kristalltükk südameks, kuri kuninganna? Ea poolest võiks kuninganna küll olla... Selline, kellele praegune jõulutrall musti tundeid kasvatab ja sala-loitse sunnib sõnuma.
Pilk, mis peeglist jälgib, on terav ja läbinägev. Nii sügavale vaatan ma enda sisse ja kusagil seal iirise põhjas vilksab see, kes on end peitnud argielu rutiini, pööraste eluseikade, mõttetu ajaraiskamise ja lootust tulvil täis kihtide alla. Saage palun tuttavaks, see laps seal sügaval olen mina, Lumivalgeke.
Ma vaatan läbi enda selle lapse silmadesse ja tahan talle öelda, et minuga on kõik korras ja samamoodi on temaga. Et ta ei pea kartma neid käelabasuuruseid musti tonte, kes elasid päevinäinud kušeti all ja sõdurpoiss Huubert, keda ta pidevalt joonistas, on kindlasti kuskil lugudemaailmas toimetamas. Mõttes lausun,et nukk Maari on alles ja me võime teda koos tervitada, kui lapsepõlvekoju traditsioonilist jõulu läheme läbi tegema.
Aga need silmad pärivad muud - kuhu kadus see unistus arstiks saada ja imerohu-avastaja? Kus on see valgete lakkkingadega, mida kaunistasid roosad klaasroosid ja mis pisut pigistasid, sinise kleidiga, mis väga ei meeldinud, aga vanemad ütlesid, et on kena, kohalik Kullalind? Tüdruk, kes laulis harjavart keerutades:"Ma ammu tean üht neidu, teist sellist vist ei leidu..." See nöbinina, kes kartis näärimeest, kes oli nii pagana naabrionu moodi - praegu taevas pilvi pintseldav kunstnik Lembitu Põld...
Ma ütlen, et mul on ju nii palju unistusi olnud, mis on täide saanud ja ma unistan edasi ning kui ma mõtteis minevikus olen, siis lausun, et mõned unistused ei peagi täituma - kui neist kõvasti kinni ei hoia.
Unistamine on mõnus ja kasulik, aga unistada tuleb osata. Mina olen läbi endas oleva lapse unistamist kasvatanud nagu taime. Ikka sortsuke pea iga päev ja mõnikord rohkem ka. Mu unistuste puu kannab korraga nii erivärvi õisi kui vilju, millede elupäikse mahlane küpsus nõrgub mööda mu huuli lõuale ja tilgutab valgele pluusile paar ringikujulist plekki. Minu elu, minu märgid, mis minuga jäävad ja olnut meenutavad.
Ma ulatan iseendale käe ja võtan oma pisikese peo sooja pihku. Me liigume koos edasi, loojangu poole, sinna sõbraliku sinetava silmapiiri taha, kus ootavad seitse pöialpoissi ja emand Tuhkatriinu kutsub vikerkaarele jalutama.
Raputan pead, mu frisuur on endiselt okei. Ma teen kuningannale näo pähe ja pilgutan peeglile silma - ta vastab mulle samaga.
Vedin kinni oma punaste saabaste lukud, haaran käekoti ja väljun argihalli, jõulu trilli-tralli. Külm, kõrk, kinninööritud-nööbitud maailmavallutaja, kõige kaunim kogu maal. Ja mitte keegi ei tea, et mu sisemises põuetaskus on haldjasüda ning nähtamatuna hoiab mu käest kinni see pisike tüdruk, kes mind peeglist üles otsis.
***
Soovin Sulle talvisesse pööripäeva helgeid mõtteid, sooja pilku iseendasse, siirust ja usku, et imed juhtuvad alati õigel ajal! J.
Kommentaarid
Postita kommentaar