Surm

Surm seisis laternaposti all, ülevalatud lambi oranžist kumast.

Pikad läikivad mustad juuksed allapoole saledat pihta. Hoolimata krõbekülmast ilmast, kandis ta maani, mustast siidist kleiti, mille peal oli samuti must kapuutsiga keep. Keebihõlmad mängisid tuules.

Sametpehme mustikasinine pilk tihedate ripsmete raamis oli lahke ja usalduslik.

Ilus nagu Lumivalgeke, mõtlesin. Ainult pale oli piimjas, meenutas portselani.

Õhukesed huuled kitsas näos olid kriipsuna kokku surutud.

Rääkis pilk - soe ja kutsuv. Valgusvihk sädeles libedailt juukseilt tagasi, moodustades keha ümber võbeleva aura.

Ta oli nii ilus! Nii ilus, et hingata tundus kohatu. Üldse tundsin end kohatult oma paksus sulejopes ja kollases tuttmütsis. Hingasin välja – hingeaur hõljus ja kadus karges ööõhus. Palju neid külmakraade lubatigi?   

„Ega sa ei karda?“ küsimus oli hääletu ja küsiti minu käest.

„Ei,“ vastasin. „Sa oled nii ilus, lausa ebainimlik.“

Surm naeratas oma õhukese suuga. Jumal kui ilus ta oli ja jube, kui täppi panin oma umbropsu lausutud „ebainimlikuga“.

Siis hakkas kogu see kokkusaamine mulle kohale jõudma – surm? Mis asja? Ootab mind? Praegu? Mul vaja veel …, oh, nii palju asju on enne vaja ära teha: maksud maksta, homme lubasin Tiiduga kinno minna, järgmisel nädalal on vaja esitada tööl aruanne. Miks nüüd? Ma pole ju haige? Õnnetus? Kas minuga juhtub õnnetus? Vaatan selja taha – keegi ei kõnni, olen autoteest samuti eemal…  Mis värk on?

Pikad mustad juuksed liikusid siuglevalt, kui Surm oma pead raputas. Jälle kuulsin hääletut „Ma ei tulnud sulle järele. Me pidime lihtsalt kohtuma“.

???? Just! Täpselt neli küsimärki. Ma arvasin, et midagi on nüüd päris lootusetult sassis. „Ma nagu ei mäleta, et ma oleksin mingi kokkusaamise  kokku leppinud.“ Olin nõutu.

„Ei olnudki kokkulepet. See oli unenäos, aga hommikul sa lihtsalt ei mäletanud enam. Me rääkisime maast ja ilmast ja meestest ning sellest, et sa ei suuda enam niimoodi jätkata ning vajad ellu muutust. Me vaidlesime, kas Tiit on ikka õige valik ja kas see sinist tooni kampsun kaubamajas sobib sulle või mitte. Ja siis sa ütlesid, et tahad mind korra ilmsi näha.“

Ma lihtsalt seisin ja ei mäletanud mitte midagi. Absoluutselt sügav ja põhjatu must auk. Minu unenägu oli seal kusagil augus ja keerles omataolistega rahulikus tempos lihtsalt niisama ringi. Selline auk, kus unenäod elavad ja segunevad, paljunevad, et siis meile, surelikele, öösel ilmuda ja magamise kas rahutuks või siis rahulikus muuta.

Surm muigas ja korra nägin ma ta paotunud huulte vahelt pärlvalgeid hambaid. Nagu pärlikarp, mõtlesin. Selle mõtte peale paotus Surma suu rohkem ja nüüd ma kuulsin! Ma kuulsin ta naeru: mahlast ja kergelt kõrisevat, keereldes kergelt kurgust välja. Hingeauru polnud.

Mul hakkas külm. Nii külm, et mütsiserva alt väljapugenud juuksesalgud läksid hetkega härma.

Surm hakkas keerlema. Tõstis oma käed õlgade kõrgusele, valged peopesad avatuna tähistaeva poole. Ta muudkui keerles ja keerles. Must kleit tantsis koos keebiga spiraali ja siis ta tõusiski õhku, pööreldes enda ümber, tõustes üha kõrgemale. Üks hetk oli ta lihtsalt kadunud.

Mu hambad plagisesid. Surusin sõrmed käpikuis rusikasse ja astusin. Seismisest olid jalad päris ära külmunud. Tajusin, et suisa tõttan kodumaja kui majaka poole. Selja taha ei julenud vaadata. Isegi ei tea, miks.

Sellest on nüüd mitu talve.

Ma ei mõtle sellele pidevalt, aga see on kogu aeg minus olemas. Ja ma ei karda, üldsegi mitte.

Tiiduga koos ma ei ole, mu elu jagab hoopis Margus. Sinine kamps on alles ja aegajalt panen selle selga, kui saarele sõidame.

Mu uned on enamasti sealt sügavusest ja neil on mõte, mida püüan meelde jätta, ärgates järgida. 

Kas ootan? Ei. Ei oota. Kui me järgmine kord kohtume, siis ma lähen temaga kaasa. Aga praegu on veel vara. Väga vara.