Tuuline ja merine
Meeled on rebenemiseni avali ja hing võbeleb kõrgemal kui peaks - selline on minu tormiadrenaliin. Just-just! Seesama Patrick-Dagmar, kes meie maatükil täna hullab ja pahandust teeb. Minu lemmik, minu inspiratsioon ja südametunnistus. Hooletu ja võidurebiv lainejooks randa - korra tundub, nagu oleks see meeletu põgenemine tuule eest, siis aga mäng, mida stiihia mängib ja mille me hoolega oma fotosilmadesse püüame pitseerida.
Tegin minagi, oma nelikümmend viis tükki ja ilmale uudistamiseks panin pisikese valiku neist.
Olen mere ääres üksi, hoolimata kaaslastest. Ma olen ja naudin ja unustan, kellega ja miks sai tuldud. Minu meri! Minu tuul! Ei, ma ikka jagan seda valusat ilu kõigiga, kes au ja armastust merele vannuvad.
Mina, meremehe tütar luban, et niikaua kuni hing mu kehas püsida tahab, olen ma merele ustav ja tuultele avatud. Mu saladused saavad sositatud tuulde ja peidetud pleekinud beeži rannaliiva. Huilgan laulda ja loitsida sellest, et armastus on tugevam kui tuul, jõulisem kui rebenenud valge kandiga lainelook... Mul puudub nõiatrumm ja sõnad on mu enda seest.
Kallid käed on kuskil mujal ja üksildus käärib ning kogub, et mingil hetkel vabaneda. Maru rahustab ja omamoodi triigib sassis suhteid. Tuul puhub tusa minema, järgi jääb sõrestik, mida päevad oma sisuga täitma hakkavad. Ilus on see puhastuspuhang mere ääres.
Tagasiteel linna tajun kui väsinud olen, mõtlen omi mõtteid ja keegi teine räägib läbi mu suu kellegi teise sõnu. Pahast tühi. Armastus on läbi puhutud ja puhtaks uhutud.
Lained hüppavad üle koduteed ääristava rinnatise nagu meeldetuletus - me oleme lähedal, jälgime sind,
püsi oma valikul.
Oo jaa, ma püüan! Ma vähemalt püüan, olles nii tuuline ja merine kui olla saab.
Tegin minagi, oma nelikümmend viis tükki ja ilmale uudistamiseks panin pisikese valiku neist.
Olen mere ääres üksi, hoolimata kaaslastest. Ma olen ja naudin ja unustan, kellega ja miks sai tuldud. Minu meri! Minu tuul! Ei, ma ikka jagan seda valusat ilu kõigiga, kes au ja armastust merele vannuvad.
Mina, meremehe tütar luban, et niikaua kuni hing mu kehas püsida tahab, olen ma merele ustav ja tuultele avatud. Mu saladused saavad sositatud tuulde ja peidetud pleekinud beeži rannaliiva. Huilgan laulda ja loitsida sellest, et armastus on tugevam kui tuul, jõulisem kui rebenenud valge kandiga lainelook... Mul puudub nõiatrumm ja sõnad on mu enda seest.
Kallid käed on kuskil mujal ja üksildus käärib ning kogub, et mingil hetkel vabaneda. Maru rahustab ja omamoodi triigib sassis suhteid. Tuul puhub tusa minema, järgi jääb sõrestik, mida päevad oma sisuga täitma hakkavad. Ilus on see puhastuspuhang mere ääres.
Tagasiteel linna tajun kui väsinud olen, mõtlen omi mõtteid ja keegi teine räägib läbi mu suu kellegi teise sõnu. Pahast tühi. Armastus on läbi puhutud ja puhtaks uhutud.
Lained hüppavad üle koduteed ääristava rinnatise nagu meeldetuletus - me oleme lähedal, jälgime sind,
püsi oma valikul.
Oo jaa, ma püüan! Ma vähemalt püüan, olles nii tuuline ja merine kui olla saab.
Kommentaarid
Postita kommentaar