Viimane päev
Üle mu vasaku õla paitab pärastlõunane talvepäike arvuti ülemist serva. Rukkirahu majakas on nagu vankumatu tinasõdur, andes sõnatult au mööduvale praamile. Meri pole üldse selline nagu napp nädal tagasi. Keegi oleks nagu oma suure käega teda rahustavalt silunud ja torm on mõneks ajaks paksu teki all tudumas. Ma arvan nii.
On aasta viimane päev.
Ma olen teel seda alla 24-tunnist viimast ära saatma. Ikka sinna, Paradiisi. Tundub, et sellel aastal on see väga õige koht, kus punkt panna kõigile 365päevale.
Kas ma olen õnnelik?
Ma ei tea...
Samas olen ikka küll - see minu jaoks mitte väga sõbralik ja keeruline aasta on kohe-kohe läbi ja otsas igavesti. Olen rõõmus jah! Seda enam, et see mitte-kõige-kõigem aasta saab kokku tõmmatud kohas, kus ma olen õnnelik, tõeliselt ja tõsiselt. Hiiumaal.
Edasi tuleb nüüd ainult parim. Mulle ja veel kellelegi ja veel.
Annan ma lubadusi?
Tegelikult ei anna. Ma panen kirja - millalgi - mida ma teha soovin, mille poole püüan, mida ma iseenda jaoks saan teha ja teen. Ja ilusaid mõtteid ja neid, mis pole võib-olla kõige ilusamad, aga mis on minu seest ja läbinisti minulikud. Minu kuldlõige. (:
Tegelikult on mul nii suur usk uude aastasse, et selle vana läbi saamine on kohe läbematult pikaldane protsess. Mina, kes ma lubasin kord liignimest Kärsitu, vabaneda. Kärsitus, kannatamatus, kadedus, kartlikkus, kergemeelsus... need "k"-tähega sõnad otseselt ei viita oma haralisusega mulle, ent vahete vahel ma leian neid oma mõtteis küll ja siis tuleb otsida välja tolmuimeja ja hakata imema. Halli tolmurulle ja mõtteid, mis lubamatult nööpnõeltena hinge torgivad. Füüsiline töö on see, mis need kaa-kad kaotab. Järgmise korrani.
Nii palju on vaja endaga tööd teha, et see, keda ma tunda tahan, hakkaks mulle meeldima.
See kuldlõige minust.
Kujutan ette, et uus aasta saabub kui vikerkaarevärviline õhupall. Selline suur, punutud korviga. Ma haaran selle roosast köisredelist ja ronin korvi. Korvis on minu jaoks kuldne kiiker, kompass ja logiraamat. Ma võtan kiikri ja suunan selle ... lõunasse. Teate, et kiiker näitab kaleidoskoobi pilti? Mina tean.
Ma keerutan oma kuldset kaleidoskoopi ja otsustan suunduda pisut edela poole.
Lehvitan Sulle, kui näen Sind muru niitmas, õunu korjamas, lilli istutamas, koeraga jaltumas, kellegi käest haaramas, kala püüdmas, kinno minemas, mere ääres jalutamas...
Ole minuga!
***
Soovin kõigile aasta lõppu toredat soovimist, et need soovid õigelt ja kaunilt täituksid, et rahuolematust oleks täpselt nii palju kui arenguks vaja. Kõige tähtsam - ma soovin Sulle Armastust.
Joilyn
On aasta viimane päev.
Ma olen teel seda alla 24-tunnist viimast ära saatma. Ikka sinna, Paradiisi. Tundub, et sellel aastal on see väga õige koht, kus punkt panna kõigile 365päevale.
Kas ma olen õnnelik?
Ma ei tea...
Samas olen ikka küll - see minu jaoks mitte väga sõbralik ja keeruline aasta on kohe-kohe läbi ja otsas igavesti. Olen rõõmus jah! Seda enam, et see mitte-kõige-kõigem aasta saab kokku tõmmatud kohas, kus ma olen õnnelik, tõeliselt ja tõsiselt. Hiiumaal.
Edasi tuleb nüüd ainult parim. Mulle ja veel kellelegi ja veel.
Annan ma lubadusi?
Tegelikult ei anna. Ma panen kirja - millalgi - mida ma teha soovin, mille poole püüan, mida ma iseenda jaoks saan teha ja teen. Ja ilusaid mõtteid ja neid, mis pole võib-olla kõige ilusamad, aga mis on minu seest ja läbinisti minulikud. Minu kuldlõige. (:
Tegelikult on mul nii suur usk uude aastasse, et selle vana läbi saamine on kohe läbematult pikaldane protsess. Mina, kes ma lubasin kord liignimest Kärsitu, vabaneda. Kärsitus, kannatamatus, kadedus, kartlikkus, kergemeelsus... need "k"-tähega sõnad otseselt ei viita oma haralisusega mulle, ent vahete vahel ma leian neid oma mõtteis küll ja siis tuleb otsida välja tolmuimeja ja hakata imema. Halli tolmurulle ja mõtteid, mis lubamatult nööpnõeltena hinge torgivad. Füüsiline töö on see, mis need kaa-kad kaotab. Järgmise korrani.
Nii palju on vaja endaga tööd teha, et see, keda ma tunda tahan, hakkaks mulle meeldima.
See kuldlõige minust.
Kujutan ette, et uus aasta saabub kui vikerkaarevärviline õhupall. Selline suur, punutud korviga. Ma haaran selle roosast köisredelist ja ronin korvi. Korvis on minu jaoks kuldne kiiker, kompass ja logiraamat. Ma võtan kiikri ja suunan selle ... lõunasse. Teate, et kiiker näitab kaleidoskoobi pilti? Mina tean.
Ma keerutan oma kuldset kaleidoskoopi ja otsustan suunduda pisut edela poole.
Lehvitan Sulle, kui näen Sind muru niitmas, õunu korjamas, lilli istutamas, koeraga jaltumas, kellegi käest haaramas, kala püüdmas, kinno minemas, mere ääres jalutamas...
Ole minuga!
***
Soovin kõigile aasta lõppu toredat soovimist, et need soovid õigelt ja kaunilt täituksid, et rahuolematust oleks täpselt nii palju kui arenguks vaja. Kõige tähtsam - ma soovin Sulle Armastust.
Joilyn
Kommentaarid
Postita kommentaar