Kuu kosjad

Kui Kuu kummardub tuppa, ole tasa. 
Las libiseb sala üle vaiba ja põrandasiilu,
üle väikese laua ja kombib seinu.
Hääletult, hõbedane ja kummastav oma valguses.

Magad mu kõrval ja ei teagi, et kuu käib vargsi toas.
Sositab kõrva hellusi, millest sul aimugi pole.
Peatab kella tiksumise.
Vaikuse ehe valusööst, paljad tallad külmal põrandal
ses valgusjoas. Keha kui hõbe.

Kuu pruut kaunikene, silmad sametist sädelust täis
ammutab kuujõest joobumust ja igavikku.

Sa ärkad, hommik on pime
ja mind enam pole.