Teekond

Naksit, naksit, naks-naks - niimoodi kõlab kääride laul tegemas seda, millkes nad loodud on. Juuste lõikusesks, muidugi. Umbes samamoodi tunne on, kui pead millestki ilma jääma - kõik uus, mis sellega kaasneb on võõras veel ja tuleb omaks võtta. Lihtsalt see naksakute kuulmine ajab meeled kihevile ja esimene kaitse on ju ikka vastupanu osutamine, eitamine.
Kui juuskuritooli tagasi pöörduda, siis hullem on protseduur juukselõikusmasinaga, selle alumises registris madal jorin tõstab kõik ihukarvad juba masina lähenedes valvelseisangusse ja kui see siis kuklas sõitma hakkab, suriseb tagumikunärv elektrisinisena kaelalülideni välja. Aga on ju puhtam ja kordi mõnusam tunne, kui lõpptulem Sulle peeglist vastu vaatab: see olen mina? ah, tõesti? täista pandav ju, või mis?
Aga nii on.
Samamoodi on igasugu uuendustega - millalgi tuleb meil need omaks võtta, neist enda omad teha ja siis nendega ära harjuda, et need tunduvad niivõrd loomulikena, meiega koos olnud aegade algusest saati. Aga kas ikka on?
Keerutan teelusikat glögikruusis ja püüan lusikapihku mandli. Öeldakse - kes ütleb? - et midagi muuta, alusta iseendast. Mu algus on eilne ja üleeilne ja poolteist aasta tagune ja homme ka ... palju peab ennast muutma? Mida tuleb muuta? Mõtlemist, loomulikult. Aga nende mõttemaastike muutmine on väga raske töö. No ei saa ühe päevaga Munamäest  Risti raba teha ja vastupidi.
Ja aegaajalt käib üks päev teisele risti vastu. 
Mõnikord ma komistan ja mõnikord ma kukun - ütleb laulusalm. Kukkuja rolli ei taha keegi kukkuda, eks ole?
Arvan, et kui kukkuda, siis nii, et rohkem seda ei taha - siis õpidki ja saad vaimselt suuremaks kui enne. Plaasterdad kaktikse põlve, see tuikab pisut, aga lähed edasi. Ja see läheb meelest, see läheb mööda. Kõik läheb mööda.
Õige pole jääda kartuse ootusesse, et sain just põlve terveks, nüüd olen ettevaatlik , liigun mööda teeäärt, vahin silmad mööda maad... See lops võib tulla hoopis mujalt: puu otsast, üle plangu.
Ikka üks julge samm järgnegu teisele, silmad lokaatoritena ilma seiramas - kui kaunis kõik on ja kui ütlemata õnnelik olen!
Teekond, mis meile kõigile on antud käia. 




Kommentaarid

Populaarsed postitused