Mu lemmikoht on Untsus

Laupäev tiksub veel viimast parkümmend minutit. Õues tihub nutta vihm, sellist lõputut ja aegaajalt hoogustuvat. Vihane nutt. Ennast haletsev sadu.
Mõnikord, nii aeg-ajalt, tegelikult päris tihti on mul tunne, et see pole see, pole see...
Olin valmistunud täna üheks ilusasks õhtuks - kontsert ja tants ja ... Läks nii nagu peaaegu alati. Miks on nii,et plaanitud asjad kipuvad untsu minema ja planeerimata asjad kukuvad lihtsalt suurepärased välja?
Vuntsisin end üles ja ... pesin selle võõra näo maha. Uuesti - aluskreem, jumestuskreem, kontuurtriip - seni, kuni peeglist vaatas vastu see, kes mulle meeldis. Juuksed punupatsis ja kingad kotis - nii see päevapool algas.
Kirik. Uuehõnguline, lihtne ja nii hea akustikaga, et mul oli kohe kahju, et solisti polnud võimalik laulda.
Võib tegelikult öelda, et ka õnneks, sest mind piinab jälle see haigutuselihaste venitus. Sisse jäänud sõnad, rääkimata jutud on oma mahuga lihased välja venitanud vist. No olgu - nagu neeluvenituse moodi. Igatahes on häälepaelad nagu vatist, pehmed ja reageerivad pisukese hilinemisega.
Kontsert läks nagu ta läks. Mõtlen nagu herilane - susata tahaks mõnda - terve uhke trobikond naisi ja kui vaja suu sisse lülitada, on jänesed nii sügavale sukapüksi põhja pugenud, et väljuv soe õhk tahab lämmatada. Milleks siis üldse laulda, ainult laulu keskmise osa pärast käiakse koori tegemas või? Suskasin ära.
***
Edasi liiguti autodega mööda Tartu maanteed Orule. Külapidu. On ikka tore, kui külarahvas on rõõmu ja väge täis ning eeskava on mõnusalt takune. Enda lauleldus jäi pisut haltuurahõnguliseks - et teeme ära, kärbime kava ja kõlbab küll. Kõlbas.
Tantsulka, mida ma ei näinud, sest üks otsustas, et on minek. Ja minek oligi. Nüüd ma kodus, meel päris piprane ja kurgu ümber soe mee-viina kompress. Ja mitte midagi pole parata - kui ikka pole tõmmet , siis seda lihtsalt pole ja tekitada mitte millestki midagi on ilmvõimatu.
Jõuluaeg pidavat imede aeg olema. Kas ikka on? Kahtlen.