Laul

Mu südamelaulu noodid on kirjas pikal paberiribal jonksude ja konksudena. Rütmis ta-tah, ta-tah, ta-tah. Laul, mille ma ise olen loonud, mille viisi ja teksti ma koguaeg juurde komponeerin, kõik need forted ja pianod, kordusmärgid, modulatsioonid...

Näen tumehalli silmapaari mu laulu uurimas. Nende vaade prilliklaaside taga on tuhm ja otsata väsinud. Ta hõõrub pöidla ja nimetissõrmega ninajuurt. Ilmselt on prilliraamid rasked ja see liigutus rahustab teda. Näonahk on kahvatu ja  on näha, et otsmikul taandub juuksepiir. Hm, tundub, et ta on minust noorem, aga näeb vanem välja. Esiletungiv aadamaõun liigub jonksuga üles-alla, neelatus. 

Pööran pilgu aknast välja: märjad katused, raagus okste rõõmutu kiikumine, inimmüra. Teispool tänavat istub kühmus koer. On ta pandud ootama või istub niisama?

Toon pilgu tagasi ruumi, mille seinad on steriilselt valged ja hääletud, sisendamas apaatsust ja eemaolevat ükskõikust.

Jah, ma tean, et seda ja teist ei või, ei tohi ja kolmandat tuleb teha äärmiselt ettevaatlikult; ja et tundemerd võib ainult eemalt piiluda; ja et olemas olla, tuleb peaaegu mitte olla... See klaasidetagune vaade on väsinud. ... või pettunud? Vaikib, sest ta ju teab, et ma tean.

"Kaua?"

Neelatus. Kõrisõlm teeb järjekordse klonksu. 

"Sõltub."

Kohatu sooritus. Täitumatu soovitus: igapäevane rutiinne toimetamine; kohustuslik režiim, mis lükkab eristumisevajaduse tagumisse halli ritta. 

Tahan uriseda nagu seda kindlasti oskab too tänaval istuv koer.

Kurat, ma tahan elada! Ja kui mu südamelaul kord lõppema peab, olgu selle coda rõõmuakordiline ja pulbitsev, pühendatud elule ja armastusele.