Pool on peidus
Traaahhh! pidurdab buss ja avab lõõtsutades oma uksed - issand kui igav tal võib olla, mõtlen ja sisenen,
igas peatuses üks ja sama - uksed lahti, uksed kinni, uksed lahti, uksed kinni.
Astun paar pisikest sammu ja ütlen:"Tere!". Kõrvalseisev noor venelanna vaatab mind tühja pilguga, ükski lihas näos ei liigu. Õige, tal on juhtmed kõrvas, ta ei kuulegi, on kusagil ära. Istuv meesterahvas tõstab korra oma poolpilgu ja pöörab selle siis jälle pimedasse aknaruutu tagasi. Kaks eemal seisvat naist jäävad korraks vakka, vahivad teineteisele tähenduslikult otsa ja pausi järel jätkavad oma pooleliolevat vestlust.
Selge - ma olen nähtamatu. Jee!
Pööran oma naeruse näo bussi tagumisse ossa - mõni hetk saan pilku puudutava vastupilgu ja kõik.
Vot sellised me siis oleme. Hommikutuimad ja rõõmutud ning mina ei suuda teid muuta, kuigi tahan.
Oi, ma raputaks selle bussitäie ärkvele sellest letargiast - jah, ma tean ju, et ees on matemaatika kontrolltöö ja nüri liinitöö, klientide vingumist täis päev ja arvutiekraan, kuhu mitte midagi mõistlikku ei ilmu. Aga sellegi poolest on uus päev, millal saab teha midagi sellist, mida varem pole teinud või teha midagi täiesti teistmoodi.
Tööle jõudes raputan mantli seljast ja tõstan ümber kabineti - täna sobib nii lihtsalt paremini.
Süütan küünlad, sest on ju ometigi jõuluaeg ja päevavalgust on ainult mõni loetud tund. Viskan oma vikerkaare kohviautomaati ja pruun vedelik ütleb mu seedetraktile mõru tere. No ja mis siis!
Login:
MSN - oo, ma polegi esimene!
Näoraamat - lahti ja kohe kinni: reklaamiprügikast ajab üle ääre. Tuleb vist neid reklaam-sõpru vaikselt kustutama hakata. Ok, avame uuesti ja viime end kurssi tuttavate eluga, paar lauset kribin oma seinale ka. Siis on Töö aeg.
Meilboks: mr Smith on jätkuvalt mu sõber.
Tuim-tuim-tuim.
Kuskil on väike viinamari, mis vägisi rosinaks tahab saada.
Mu teine pool, see mis peidus.
Kes julgeb võhivõõrastele hüüda hei! ja alustada diskussiooni viimati loetud raamatust.
Ja ma ei hooli, mis nad minust mõelda võivad - arvaku nii nagu neile meeldib, sest minule meeldib mu kuutagune külg ja päiksepoolne pale.
***
Homme hommikul lähen teise bussi ja üritan seal uuesti.
igas peatuses üks ja sama - uksed lahti, uksed kinni, uksed lahti, uksed kinni.
Astun paar pisikest sammu ja ütlen:"Tere!". Kõrvalseisev noor venelanna vaatab mind tühja pilguga, ükski lihas näos ei liigu. Õige, tal on juhtmed kõrvas, ta ei kuulegi, on kusagil ära. Istuv meesterahvas tõstab korra oma poolpilgu ja pöörab selle siis jälle pimedasse aknaruutu tagasi. Kaks eemal seisvat naist jäävad korraks vakka, vahivad teineteisele tähenduslikult otsa ja pausi järel jätkavad oma pooleliolevat vestlust.
Selge - ma olen nähtamatu. Jee!
Pööran oma naeruse näo bussi tagumisse ossa - mõni hetk saan pilku puudutava vastupilgu ja kõik.
Vot sellised me siis oleme. Hommikutuimad ja rõõmutud ning mina ei suuda teid muuta, kuigi tahan.
Oi, ma raputaks selle bussitäie ärkvele sellest letargiast - jah, ma tean ju, et ees on matemaatika kontrolltöö ja nüri liinitöö, klientide vingumist täis päev ja arvutiekraan, kuhu mitte midagi mõistlikku ei ilmu. Aga sellegi poolest on uus päev, millal saab teha midagi sellist, mida varem pole teinud või teha midagi täiesti teistmoodi.
Tööle jõudes raputan mantli seljast ja tõstan ümber kabineti - täna sobib nii lihtsalt paremini.
Süütan küünlad, sest on ju ometigi jõuluaeg ja päevavalgust on ainult mõni loetud tund. Viskan oma vikerkaare kohviautomaati ja pruun vedelik ütleb mu seedetraktile mõru tere. No ja mis siis!
Login:
MSN - oo, ma polegi esimene!
Näoraamat - lahti ja kohe kinni: reklaamiprügikast ajab üle ääre. Tuleb vist neid reklaam-sõpru vaikselt kustutama hakata. Ok, avame uuesti ja viime end kurssi tuttavate eluga, paar lauset kribin oma seinale ka. Siis on Töö aeg.
Meilboks: mr Smith on jätkuvalt mu sõber.
Tuim-tuim-tuim.
Kuskil on väike viinamari, mis vägisi rosinaks tahab saada.
Mu teine pool, see mis peidus.
Kes julgeb võhivõõrastele hüüda hei! ja alustada diskussiooni viimati loetud raamatust.
Ja ma ei hooli, mis nad minust mõelda võivad - arvaku nii nagu neile meeldib, sest minule meeldib mu kuutagune külg ja päiksepoolne pale.
***
Homme hommikul lähen teise bussi ja üritan seal uuesti.
Kommentaarid
Postita kommentaar