Väsitav viikend
Poolsunduslik sõit kaubamekasse Rocca al Mare. Lubatud sai, et otsin ja kui leian, siis ostan. Otsisin, ei leidnud. Aga enne kui otsima asusin, oli vaja ületada esimene takistus - parkimiskoha leidmine. Tundub, et terve Tallinn oli laupäeval nõuks võtnud seda keskust külastada. No täitsa hull lugu - pole kohti, tiiru-taaru parkimiplatsil, pea käib kaela otsas ringi nagu multifilmikangelasel Tinki-Vinkil. Otsustasin autonina linna poole tagasi keerata. No ja siis tuli ühest kõrvalreast auto välja, ma vupsasin sisse ja parkisin oma Volvo tüdruku ühe küljega lumekuhila vastu kinni. Ja-jah, hoolimata vihmavalingutest, on mõnes kohas jäised hanged.
Pargitud.
Kõmbin keskusesse. Jehuu, milline mass rahvast: lapsed jonnivad, soomlased räägivad kõva häälega, mehed istuvad tülpinud nägudega pinkidel ja ootavad truult poodlevaid naisi. Džiisus Kraist! Otsepilk ette ja asusin konkreetseid kaupluseid otsima. Sain neljast vajalikust esemest-asjast kaks. Kablutasin läbi Prisma - kassade järjekorrad on ülemõistuse pikad. Trotsin tõusvat meeleheidet ja mõtlen, enamikel on kärud kuhjas täis - söögid, muu trini-träni ja tekkis soov küsida, et armas rahvas, kus meil see masu on?
Kas ma kujutan seda halvenenud majanduslikku olukorda iseendale ette või? Õhtul selgub, et ei kujuta, sest sõbrannal ka on silm pannud tähele, et rahvas ostab meeletult. Pühadeeelne psühhodeelne seisund? Et saab lubada ja ostelda. Hm, kas rahvale siis makstakse jõulupreemiat? Ma ei mäletagi, mis asi see on...
Igatahes sain oma maksekaardi jälle kergemaks ja siirdusin otemat teed pidid mekast õue. Puuh! Nii, kus auto on? Seekord jätsin meelde, et suund on sõnale Mare, esimese silbi alt minna otse-otse, täitsa lõppu välja. Ja seal mu punane iludus mind ootaski, nagu koju oleks jõudnud! Pilgutas mulle oma kollaseid silmi ja rooli taha istudes oli vabanemine poe ängistavast kallist juba füüsiliselt tunda: sain sügavalt hingata.
Järgmine takistus - parklast väljumine. No mine puu taha, ausõna! Sisse saad mingit moodi, katsu seda sama "mingit moodi" välja ka minna. Aeg kulus nagu vannivesi poolumbes torust alla.
Viimaks sain keerata Paldiski maanteele ja hoirassaa! seitsekümmend sisse ning kodu poole.
Taksopark, nädalavahetus ja ... ummik. Trio, mis paneb argipäeviti mehed rooli pigistama ja naised... Koukisin lahti piparkoogipaki, nosisin siis neid, keerasin volüümi juurde Pet Shop Boysi loole ja jonk-jonk, nii me selle ristmiku ära vallutasime. Pool pakki piparkooke jäi alles.
***
Pühapäev - järjekordne sõit linna ühte käidavamasse mekasse - Krsitiine keskusesse. Sain! Ma sain selle, mille järgi ma läksin - nüüd on kingitus olemas. Huvitav, et kristiinekad tundusid kodusemad ja mõnusamad kui almarekad. Kuidagi positiivsem oli seal kulgeda ja rahvast jälgida.
Tegin endale ka kingituse - võrratu Sarah McLachlani lauluplaat.
***
Sain kokku sõbrannaga. Kaks kruusi teed ja ... vautsh! teadmine, mida ja kuidas teatud olukorras peab tegema, voolas sõnadejõena nagu see polekski mina, kes räägib. Sõnad muudkui pudenesid ja ma jälgisin end - ma ju olen koguaeg teadnud, milles on asi ja kuidas tehtut parandada saab. Isegi seda, et on alati on kolm võimalust: üks - kiire moodus, teine - pikaajalisem ja kolmas on mitte midagi teha. Ja ma tean, olen teadnud ja kannan seda teadmist edasi. Seni, kuni valiku teen. Lihtne nagu aritmeetika või mis? Paberil, tähtedereana on kõik lihtsam ja loogilisem kui see päris ellu ümber tõsta. Vaadata endale peeglis otsa ja öelda, et suudad? Mnjah, siin see point ongi. Et midagi suuta, tuleb sellesse uskuda. Tõeliselt uskuda, pimesi uskuda.
Okid- doo, kaon siis, sest ruut mu seinal näitab ühte mu lemmikfilmi, ühte paljudest, pimedate ja kurbade õhtute, aga ka rõõmsate ja romantiliste õhtute Mamma-Mia!
Pargitud.
Kõmbin keskusesse. Jehuu, milline mass rahvast: lapsed jonnivad, soomlased räägivad kõva häälega, mehed istuvad tülpinud nägudega pinkidel ja ootavad truult poodlevaid naisi. Džiisus Kraist! Otsepilk ette ja asusin konkreetseid kaupluseid otsima. Sain neljast vajalikust esemest-asjast kaks. Kablutasin läbi Prisma - kassade järjekorrad on ülemõistuse pikad. Trotsin tõusvat meeleheidet ja mõtlen, enamikel on kärud kuhjas täis - söögid, muu trini-träni ja tekkis soov küsida, et armas rahvas, kus meil see masu on?
Kas ma kujutan seda halvenenud majanduslikku olukorda iseendale ette või? Õhtul selgub, et ei kujuta, sest sõbrannal ka on silm pannud tähele, et rahvas ostab meeletult. Pühadeeelne psühhodeelne seisund? Et saab lubada ja ostelda. Hm, kas rahvale siis makstakse jõulupreemiat? Ma ei mäletagi, mis asi see on...
Igatahes sain oma maksekaardi jälle kergemaks ja siirdusin otemat teed pidid mekast õue. Puuh! Nii, kus auto on? Seekord jätsin meelde, et suund on sõnale Mare, esimese silbi alt minna otse-otse, täitsa lõppu välja. Ja seal mu punane iludus mind ootaski, nagu koju oleks jõudnud! Pilgutas mulle oma kollaseid silmi ja rooli taha istudes oli vabanemine poe ängistavast kallist juba füüsiliselt tunda: sain sügavalt hingata.
Järgmine takistus - parklast väljumine. No mine puu taha, ausõna! Sisse saad mingit moodi, katsu seda sama "mingit moodi" välja ka minna. Aeg kulus nagu vannivesi poolumbes torust alla.
Viimaks sain keerata Paldiski maanteele ja hoirassaa! seitsekümmend sisse ning kodu poole.
Taksopark, nädalavahetus ja ... ummik. Trio, mis paneb argipäeviti mehed rooli pigistama ja naised... Koukisin lahti piparkoogipaki, nosisin siis neid, keerasin volüümi juurde Pet Shop Boysi loole ja jonk-jonk, nii me selle ristmiku ära vallutasime. Pool pakki piparkooke jäi alles.
***
Pühapäev - järjekordne sõit linna ühte käidavamasse mekasse - Krsitiine keskusesse. Sain! Ma sain selle, mille järgi ma läksin - nüüd on kingitus olemas. Huvitav, et kristiinekad tundusid kodusemad ja mõnusamad kui almarekad. Kuidagi positiivsem oli seal kulgeda ja rahvast jälgida.
Tegin endale ka kingituse - võrratu Sarah McLachlani lauluplaat.
***
Sain kokku sõbrannaga. Kaks kruusi teed ja ... vautsh! teadmine, mida ja kuidas teatud olukorras peab tegema, voolas sõnadejõena nagu see polekski mina, kes räägib. Sõnad muudkui pudenesid ja ma jälgisin end - ma ju olen koguaeg teadnud, milles on asi ja kuidas tehtut parandada saab. Isegi seda, et on alati on kolm võimalust: üks - kiire moodus, teine - pikaajalisem ja kolmas on mitte midagi teha. Ja ma tean, olen teadnud ja kannan seda teadmist edasi. Seni, kuni valiku teen. Lihtne nagu aritmeetika või mis? Paberil, tähtedereana on kõik lihtsam ja loogilisem kui see päris ellu ümber tõsta. Vaadata endale peeglis otsa ja öelda, et suudad? Mnjah, siin see point ongi. Et midagi suuta, tuleb sellesse uskuda. Tõeliselt uskuda, pimesi uskuda.
Okid- doo, kaon siis, sest ruut mu seinal näitab ühte mu lemmikfilmi, ühte paljudest, pimedate ja kurbade õhtute, aga ka rõõmsate ja romantiliste õhtute Mamma-Mia!
Kommentaarid
Postita kommentaar