20/31
Lumeootuses maa - porine ja pruun, vaevles igavuses ja igatsuses. Meri noolis niigi niiskusest raskeid randu. Lõputu lõputus.
Kunks istus käsipõsakil ülemise korruse akna all ja vaatas läbi aknaruudu õue. Ta ei tundnud õue mineku vastu mingit huvi. Aeg lihtsalt seisis - ühtlane, hall valgus ja tume õõtsuv veeväli. Troostitu on õige sõna, väljendamaks seda peatunud hetke.
Muidugi ta võiks ju natuke proovida lund nõiduda, et saaks korrakski kadakatutid valgeks ja lumevaiba aeda, ent ei, see ei oleks õige ja vastu maagia maailma tahtmist. Loodusel on oma rada käia.
Selle ähmase ja tumeda olemise vastu aitas ainult valgus. Kunks tõusis ja laskus allkorrusele, küünlavarust küünlaid võtma. Neid oli tal õnneks palju - pikad sügisõhtud läbi sai küünlaid tehtud. Ta valis välja mahe-rohelised küünlad, kergelt mündise lõhnaga ja pastelsed kollased - roheline kui küllusemaagia ja kollane kui halva pelutaja. Kunks asetas küünlad kaminasimsile ja süütas tahid. Tillukesed nooljad leegid värelesid hetkeks ja hakkasid siis isukalt põlema.
Kunks mõtles hetke ja tõi siis sama värvi küünlaid juurde ning asetas neid toa erinevatesse nurkadesse - tuba sai pidulikult rõõmsaks. Ka naise enda olemine muutus erksamaks ja nägu ilmestas mänglev muie, mis tegi Kunksu muidu tõsise ilme pehmeks ja ... võluvaks. Oleks ta vaid ise ennast näinud.
Keegi nägi. Too sama, kes kirjutas pakaselistel öödel aknaruutudele jäälilledesse sõnumeid ja kelle erksinine pilk jälgis naist varjamatult kui ta toimetas õues või toas ning ei osanud aimatagi, et kannab kellegi pilku.
Läbi tuliste küünlasilmade piilus too nüüd varjamatult Kunksu, kes ümises, korrastades samal ajal diivanilaual asetsevates virnades pabereid. Ühte paberit silmitses naine kauem ja tõstis selle teistest eraldi.
Pannud ülejäänud paberipataka korralikult mappi, võttis ta eemale pandud paberi, istus kiiktooli ja luges läbi, ise samal ajal õõtsudes.
Kunksu pilk viibis pärast kirja läbilugemist eemal. Muie oli kadunud, nägu muutus asjalikuks ja mõtlikuks - ta otsis loetule vastust.
... jätkan homme
❤️️, Jo
Pilt internetist
Kunks istus käsipõsakil ülemise korruse akna all ja vaatas läbi aknaruudu õue. Ta ei tundnud õue mineku vastu mingit huvi. Aeg lihtsalt seisis - ühtlane, hall valgus ja tume õõtsuv veeväli. Troostitu on õige sõna, väljendamaks seda peatunud hetke.
Muidugi ta võiks ju natuke proovida lund nõiduda, et saaks korrakski kadakatutid valgeks ja lumevaiba aeda, ent ei, see ei oleks õige ja vastu maagia maailma tahtmist. Loodusel on oma rada käia.
Selle ähmase ja tumeda olemise vastu aitas ainult valgus. Kunks tõusis ja laskus allkorrusele, küünlavarust küünlaid võtma. Neid oli tal õnneks palju - pikad sügisõhtud läbi sai küünlaid tehtud. Ta valis välja mahe-rohelised küünlad, kergelt mündise lõhnaga ja pastelsed kollased - roheline kui küllusemaagia ja kollane kui halva pelutaja. Kunks asetas küünlad kaminasimsile ja süütas tahid. Tillukesed nooljad leegid värelesid hetkeks ja hakkasid siis isukalt põlema.
Kunks mõtles hetke ja tõi siis sama värvi küünlaid juurde ning asetas neid toa erinevatesse nurkadesse - tuba sai pidulikult rõõmsaks. Ka naise enda olemine muutus erksamaks ja nägu ilmestas mänglev muie, mis tegi Kunksu muidu tõsise ilme pehmeks ja ... võluvaks. Oleks ta vaid ise ennast näinud.
Keegi nägi. Too sama, kes kirjutas pakaselistel öödel aknaruutudele jäälilledesse sõnumeid ja kelle erksinine pilk jälgis naist varjamatult kui ta toimetas õues või toas ning ei osanud aimatagi, et kannab kellegi pilku.
Läbi tuliste küünlasilmade piilus too nüüd varjamatult Kunksu, kes ümises, korrastades samal ajal diivanilaual asetsevates virnades pabereid. Ühte paberit silmitses naine kauem ja tõstis selle teistest eraldi.
Pannud ülejäänud paberipataka korralikult mappi, võttis ta eemale pandud paberi, istus kiiktooli ja luges läbi, ise samal ajal õõtsudes.
Kunksu pilk viibis pärast kirja läbilugemist eemal. Muie oli kadunud, nägu muutus asjalikuks ja mõtlikuks - ta otsis loetule vastust.
... jätkan homme
❤️️, Jo
Kommentaarid
Postita kommentaar