28/31

Lasin su vaikselt ligi.
Altkulmu piiludes ja andes endast kõik - mõtted, argise, ööd. Tõstes vargsi kui tekinurka, lasin su endasse. 
Kõik need sopid ja varjukambrid, mida näitasin, lisaks argise näo ja hooled. Sekka ka valusa poole.
Oodates lasin uurida ja proovida, vaadata nähtamatut. 
Said aimu, kes olen ja kuidas mind leida.
Need tuled laternais ja tuul ümber maja...
Ja vaikus, millest lugeda võib enam kui sadat sõna.
See pilk, mis pilgule vastu püsib ja otsekui muuseas pärib: mida räägib su süda?
Leegid kamina süles laulavad tulist viit: Ära siit!
Ja ei jäägi su sõnu ootama, sest hetk on liiga pikk.
Samm ja tule tuline sõõm, korraks erksinine leekide lõõm, sädemesammas mis korstnast läbi öötaevasse tõuseb...

Sina,
su erksiniseks saanud silmapaar...
Jah, ma tean - see on Sinu saar.
Mu enda elatud elude taak,
vastused, mida  olen oodanud anda.
Seisan, nägu vastu tähti, selg tunnetamas pimedusest Su erksinist pilku.

Vaiki. Kui võid. Vaiki.

Tuul pöörleb ümber väikese maja.

***

❤️️, Jo