22/30
Piparkoogid küpsetatud-kaunistatud? Jah!
Õuetiir tehtud? Jah!
Küünlad valatud? Jah!
Tuba korras? Eee... eile juba. Täna koorisin ja seebitasin ja vahutasin ja kreemitasin iseennast. Inimene peab ilusas-õdusas kohas ise ka õnnis olema. Nii et - jah, tehtud!
Ent teod ei saagi otsa. Isegi siis, kui heidad puhkama, tead, et kui mitte homme, siis ülehomme tuleb teha seda või teist.
Ma olen terve see sompus aeg oodanud jõule. Isegi seda tunnet tundnud, mis jõulud loob. Ja nüüd on nagu seisak. Sa tead, mis tuleb teha, aga ... sa ei taha seda teha. Või ei taha üksi teha.
Terve tuba on küünalde tuliseid tuikeid täis ja ma luban endale klaasi rubiinpunast veini. Selleks, et see rõhuv rõske niiskus ei ajaks mõtteid ja olemist hallitama.
Jah, ma ei heieta, hetkel vähemalt, villastet sokkidest, kaminast ja ulguvast tuulest ja kallima kaenlas elava tule vaatamisest. Igapäevasest suhtlemisest hoopis. Sellest, et kui oluline on tänaval, ka rutates, vaadata inimesele otsa, mitte mööda ja üle. Kinkida naeratus võõrale, kes seda oodata ei oska. Lubada pere keskel rohkem silitavaid sõnu ja jätta mõni torge tegemata.
Et enne kui tegutseda uisa-päisa, peatu ja mõtle, mõtle rohkem kui kümme korda, sest siis ei pea ... vabandama. Kiiresti süttija kustub sama kiirelt, jättes õhku veel pikaks vingu. Kellele seda vaja on?
Mõelda neid mõtteid, mis sind oma soojusega embavad. Jah, ma ei utsita sind täna minevikust vabanema, sest paljud tunnevad end õnnelikuna nostalgitsedes. Mina tahan luua. Tahan proovida ja tunda. Mõte sellest teeb mu meele heledaks ja annab tunnetele vürtsi. Natuke kardemoni ja pisut nelki. Jõulused mõtisklused. Headus, hellus, hoolivus. Lasen sellel akordil kõlada ja kajana liugleb Armastus.
Rüüpan. Mõnulen. Lasen Buble tuppa voogama.
Ja oh kui ilus saab see jõul olema. Suu punane nagu jõulupuu kuul.
❤️️, Jo
Õuetiir tehtud? Jah!
Küünlad valatud? Jah!
Tuba korras? Eee... eile juba. Täna koorisin ja seebitasin ja vahutasin ja kreemitasin iseennast. Inimene peab ilusas-õdusas kohas ise ka õnnis olema. Nii et - jah, tehtud!
Ent teod ei saagi otsa. Isegi siis, kui heidad puhkama, tead, et kui mitte homme, siis ülehomme tuleb teha seda või teist.
Ma olen terve see sompus aeg oodanud jõule. Isegi seda tunnet tundnud, mis jõulud loob. Ja nüüd on nagu seisak. Sa tead, mis tuleb teha, aga ... sa ei taha seda teha. Või ei taha üksi teha.
Terve tuba on küünalde tuliseid tuikeid täis ja ma luban endale klaasi rubiinpunast veini. Selleks, et see rõhuv rõske niiskus ei ajaks mõtteid ja olemist hallitama.
Jah, ma ei heieta, hetkel vähemalt, villastet sokkidest, kaminast ja ulguvast tuulest ja kallima kaenlas elava tule vaatamisest. Igapäevasest suhtlemisest hoopis. Sellest, et kui oluline on tänaval, ka rutates, vaadata inimesele otsa, mitte mööda ja üle. Kinkida naeratus võõrale, kes seda oodata ei oska. Lubada pere keskel rohkem silitavaid sõnu ja jätta mõni torge tegemata.
Et enne kui tegutseda uisa-päisa, peatu ja mõtle, mõtle rohkem kui kümme korda, sest siis ei pea ... vabandama. Kiiresti süttija kustub sama kiirelt, jättes õhku veel pikaks vingu. Kellele seda vaja on?
Mõelda neid mõtteid, mis sind oma soojusega embavad. Jah, ma ei utsita sind täna minevikust vabanema, sest paljud tunnevad end õnnelikuna nostalgitsedes. Mina tahan luua. Tahan proovida ja tunda. Mõte sellest teeb mu meele heledaks ja annab tunnetele vürtsi. Natuke kardemoni ja pisut nelki. Jõulused mõtisklused. Headus, hellus, hoolivus. Lasen sellel akordil kõlada ja kajana liugleb Armastus.
Rüüpan. Mõnulen. Lasen Buble tuppa voogama.
Ja oh kui ilus saab see jõul olema. Suu punane nagu jõulupuu kuul.
❤️️, Jo
Kommentaarid
Postita kommentaar