29/31 ehk järg 20/31-le
Selle kirja oli Kunks kirjutanud iseendale. Aastate eest.
Ootamatu oli jõuluajal iseenda nooremad varianti kohata.
Teda kohutas, et toonased sõnad sädelesid ja küütlesid endiselt - tuline sõnum. Mõtted, mis toona tuhisesid kui tormituuled, said uuesti läbilugemisel jõudu.
Kunks pelgas oma nooremat mina.
Talle ei meeldinud meenutada aega enne laiule kolimist.
Ometi tuli tal selle noore naisega silmitsi seista.
Ühe etteheitev pilk, teise altkulmu vastu vaatamine.
Ei, ma ei tohi iseennast karta.
Naine asetas kirja lauale. Tõusis kiiktoolist ja ringutas.
Aasta pimedaim aeg.
Kunks oani parka selga, surus mütsi silmile ja mähkis salli mitu korda ümber kaela. Jalga pusis oma päevinäinud tossud.
Süsi, ae! Ma ei lähe kauaks.
Kassi ei kuskil.
Õues voolas hämarus. Kunks sammus otsustavalt rannale ja hakkas pikkade sammudega laidu mõõtma. Kui mõtted jooksevad kinni ja tuju on rullis, siis aitab liikumine. Alati.
Meri kurjustas ja hurjutas. Lained jooksid hooga randa. Vahetult enne kaldale jõudmist tõstis lainejoon vahuharja üles, näidates otsekui hambaid. Kuri irve.
Kunks hüppas lainepiirist eemale viimasel minutil ja tossud jäid kuivaks.
Põhjapoolsele küljele jõudnud naine paetaus ja kuulatas. Siin pool mühises meri mahlakamalt.
Majakas plinkis ja lasi oma kuldsel kiirel üle laiu libiseda. Vahel tundus, et valgusvihk peatus laiul kauem, otsekui sumbus majakesse. Nagu keegi kontrollis, et kas laiul on kõik korras.
Kui Kunks õues olis, siis tõstis ta valgustriibu laiult üle libisemisel tervituseks käe. Isegi kui keegi ei näe, oli hea kätt tervituseks tõsta.
Naine sammus edasi - ees oli pisut konarlikum ja hüplikum tee. Peaaegu pimedas, vaatas ta hoolega jalge ette. Männiladvad sosistasid merele vastu. Praksus oksi. Kunks ei peatunud. Ta tõdes, et see pime ei olnudki eriti meeldiv, aga selle eest aitas pääseda konkreetne ja sihilik sammumine.
Astun praegu ja olen hetkes. Kohe hakkab paistma paadikuur ja siis edasi maja otsasein. Astun ja laid laseb mul astuda. Ma olen vaba ja mu mõtted on puhtad ning meeled puhanud.
Tuul paisus. Iil tõukas naist edasi.
Kunks peaaegu jooksis õue. Tuulekellad laulisd pausi pidamata.
Naine trampis tossud trepimademel puhtaks ja sisenes majja. Tuul lõi paukudes ukse selja tagant kinni. Kunks toetus vastu ust ja võttis tossud jalast. Ta riputas jope varna ja toppis selle varrukasse mütsi ja sallipusa. Siis sammus ta otsustavalt elutuppa, haaras laualt kirja, rebis selle pooleks ja viskas kaminas hõõguvatele sütele.
Kõik.
Seda etteheitvat mina enam pole.
Nüüd olen hoopis mina, elu tunda saanud naine. Kunks, kes valdab sõnu ja salakunsti.
Tuul ulgus ümber maja ja sikutas korstnast tõusvaid sädemeid. Need oli tulised ja teravad ning tegid haiget. Tuul vingus valust. Sädemed aga tõusid kõrgele-kõrgele. Tähtedeks.
***
❤️️, Jo
Ootamatu oli jõuluajal iseenda nooremad varianti kohata.
Teda kohutas, et toonased sõnad sädelesid ja küütlesid endiselt - tuline sõnum. Mõtted, mis toona tuhisesid kui tormituuled, said uuesti läbilugemisel jõudu.
Kunks pelgas oma nooremat mina.
Talle ei meeldinud meenutada aega enne laiule kolimist.
Ometi tuli tal selle noore naisega silmitsi seista.
Ühe etteheitev pilk, teise altkulmu vastu vaatamine.
Ei, ma ei tohi iseennast karta.
Naine asetas kirja lauale. Tõusis kiiktoolist ja ringutas.
Aasta pimedaim aeg.
Kunks oani parka selga, surus mütsi silmile ja mähkis salli mitu korda ümber kaela. Jalga pusis oma päevinäinud tossud.
Süsi, ae! Ma ei lähe kauaks.
Kassi ei kuskil.
Õues voolas hämarus. Kunks sammus otsustavalt rannale ja hakkas pikkade sammudega laidu mõõtma. Kui mõtted jooksevad kinni ja tuju on rullis, siis aitab liikumine. Alati.
Meri kurjustas ja hurjutas. Lained jooksid hooga randa. Vahetult enne kaldale jõudmist tõstis lainejoon vahuharja üles, näidates otsekui hambaid. Kuri irve.
Kunks hüppas lainepiirist eemale viimasel minutil ja tossud jäid kuivaks.
Põhjapoolsele küljele jõudnud naine paetaus ja kuulatas. Siin pool mühises meri mahlakamalt.
Majakas plinkis ja lasi oma kuldsel kiirel üle laiu libiseda. Vahel tundus, et valgusvihk peatus laiul kauem, otsekui sumbus majakesse. Nagu keegi kontrollis, et kas laiul on kõik korras.
Kui Kunks õues olis, siis tõstis ta valgustriibu laiult üle libisemisel tervituseks käe. Isegi kui keegi ei näe, oli hea kätt tervituseks tõsta.
Naine sammus edasi - ees oli pisut konarlikum ja hüplikum tee. Peaaegu pimedas, vaatas ta hoolega jalge ette. Männiladvad sosistasid merele vastu. Praksus oksi. Kunks ei peatunud. Ta tõdes, et see pime ei olnudki eriti meeldiv, aga selle eest aitas pääseda konkreetne ja sihilik sammumine.
Astun praegu ja olen hetkes. Kohe hakkab paistma paadikuur ja siis edasi maja otsasein. Astun ja laid laseb mul astuda. Ma olen vaba ja mu mõtted on puhtad ning meeled puhanud.
Tuul paisus. Iil tõukas naist edasi.
Kunks peaaegu jooksis õue. Tuulekellad laulisd pausi pidamata.
Naine trampis tossud trepimademel puhtaks ja sisenes majja. Tuul lõi paukudes ukse selja tagant kinni. Kunks toetus vastu ust ja võttis tossud jalast. Ta riputas jope varna ja toppis selle varrukasse mütsi ja sallipusa. Siis sammus ta otsustavalt elutuppa, haaras laualt kirja, rebis selle pooleks ja viskas kaminas hõõguvatele sütele.
Kõik.
Seda etteheitvat mina enam pole.
Nüüd olen hoopis mina, elu tunda saanud naine. Kunks, kes valdab sõnu ja salakunsti.
Tuul ulgus ümber maja ja sikutas korstnast tõusvaid sädemeid. Need oli tulised ja teravad ning tegid haiget. Tuul vingus valust. Sädemed aga tõusid kõrgele-kõrgele. Tähtedeks.
***
❤️️, Jo
Kommentaarid
Postita kommentaar