31/31-2

Selline omamoodi number pealkirja asemel.
Seni kuni kerkib tainas, skrollin näoraamatut. Ei midagi uut siin päikese all - tänase kuupäeva kohaselt lõppeva aastaringi soovid ja lühemad-pikemad kokkuvõttes, sekka lubadused uude aastasse...
Kiikan ekraanist üle, õue. Päike. Selle aasta viimane päikesepaisteline ja tuuline päev. Päike on halastamatu - näitab ära, kui mustad on aknaklaasid, kui prahine on lumevaba õu.
Meie päris elu.
Ajad, mida soovime teistega jagada ja eksponeerida; ajad, mida peidame isegi enese eest.
Tuul lennutab oksaraage ja liiva, puhub halastamatult näkku nii, et see külm viibe võtab su õhku ahmima.
Mida Sa päriselt tahad?
Ära luba, vaid tunne, kas Su tahtmine Sind tegelikult ka väärtustab. Oled Sa valmis vastu võtma ja vajadusel andma?

***
Sulen raamatu.
Lasen viimasel küünlal öös kustuda.
Pimedus kui pehme embus.
Armastusel on vee-sinised silmad.


Naudi uut võimalust, ahmi elu ja ära unusta end liiga kauaks tagasi vaatama.

❤️️, Jo