23/30
Jäin eile üht dialoogi lugedes mõtlema. Kirjutatu lahkas suhteid ja mõrade tekkimist - millal tähelepanu teineteiselt ära pöördub?
Millal algab kaugenemine?
Mul on mitu sõprade ringi, mis mind igapäevases toimetamises toetavad. Lihtsalt ongi teadmine, et kui on vaja, siis ma tean, kelle poole pöörduda. Piltlikult väljenudes on need ringid nagu rakukogumid, mis aegajalt siis poolduvad või liituvad. Selline orgaaniline kooslus. Mõned rakukogumid on lähemal, mõned eemaldumas, Ühte rakukogumit ei pea ma silmas igapäev, aga tean, et see seal kuskil oma elu toimetab. Need on need sõbrad, tuttavad, kes on mu elu mingil moel puudutanud, pole tähtis, kas halvas või heas, ja siis kadunud. Seal on endisi sõpru, seal on eksid, kunagised kolleegid.
Lähemal on pere, praegune kollektiiv, sõbrad.
Kõik kaugenemised on seotud mõlema poole liikumisega - kuigi vahel võib tunduda, et liigub üks, teine seisab. Ei, eemalduvad mõlemad. Tulevad uued väljakutsed - uus töö, uus elukoht, uus kaaslane, uued tutvused, uus... Paratamatus, ent nii on.
Mõtlengi kui õnnelik olen, et selles liikumises on ikka mõned kogumid, millega mul on ühisosa ja mis liigub koos minuga.
Aastaid tagasi sõnas meie esimesel kohtumisel üks mu meestuttavaid (hetkel kaugemal orbiidil tiirlevas kogumis), et truudus on juhuse puudus. See pole täpne tsiteering, aga nii ta selle kaardina välja lajatas nagu oleks see trumpäss. Jälgides, et mis ma sellele vastu ütlen. Ta oli selleks hetkeks mängu kaotanud. Tegelikult on nii, et suhtes olles, eriti armumisfaasis toimub klammerdumine - praktiliselt ei nähtagi kedagi teist ja mõte aina tiirleb teise ümber: mis ta teeb praegu? kas ta mõtleb mu peale? mis me õhtul teeme? jne jne. Kui teisest on saanud igapäevane osa ja nii "oma", siis taaselustub taust - on töökaaslased, on sõbrad, on muu elu ka peale selle ühise suhte.
Mina ei arva, et truudus on juhuse puudus. Hoopis see saab määravaks, kui ei osata olemasolevat suhet toita. See ei ole koos reisimine, see ei ole ühine toimetamine. Isegi kui tundub, et see töötab, siis on see paraku ajutine. Ent tähelepanu, märkamine, välja näitamine - oled minu jaoks oluline, ma olen sinu jaoks olemas. Olgu see siis ükskõik millises suhtes - lapsevanema - lapse, kallimate, sõprade vahelises suhtluses.
Sa ise oled oluline.
Teisele tähelepanuvajaduse andmine.
Umbes - oled minu maailma kese.
Kes poputab - toidab üle.
Tasakaal. Ja vot selle tasakaalu leidmine - hoidmine, on see, mis hoiab koos ükskõik millise koosluse.
Nii et - märka, hooli ja leia tasakaal.
❤️️, Jo
Millal algab kaugenemine?
Mul on mitu sõprade ringi, mis mind igapäevases toimetamises toetavad. Lihtsalt ongi teadmine, et kui on vaja, siis ma tean, kelle poole pöörduda. Piltlikult väljenudes on need ringid nagu rakukogumid, mis aegajalt siis poolduvad või liituvad. Selline orgaaniline kooslus. Mõned rakukogumid on lähemal, mõned eemaldumas, Ühte rakukogumit ei pea ma silmas igapäev, aga tean, et see seal kuskil oma elu toimetab. Need on need sõbrad, tuttavad, kes on mu elu mingil moel puudutanud, pole tähtis, kas halvas või heas, ja siis kadunud. Seal on endisi sõpru, seal on eksid, kunagised kolleegid.
Lähemal on pere, praegune kollektiiv, sõbrad.
Kõik kaugenemised on seotud mõlema poole liikumisega - kuigi vahel võib tunduda, et liigub üks, teine seisab. Ei, eemalduvad mõlemad. Tulevad uued väljakutsed - uus töö, uus elukoht, uus kaaslane, uued tutvused, uus... Paratamatus, ent nii on.
Mõtlengi kui õnnelik olen, et selles liikumises on ikka mõned kogumid, millega mul on ühisosa ja mis liigub koos minuga.
Aastaid tagasi sõnas meie esimesel kohtumisel üks mu meestuttavaid (hetkel kaugemal orbiidil tiirlevas kogumis), et truudus on juhuse puudus. See pole täpne tsiteering, aga nii ta selle kaardina välja lajatas nagu oleks see trumpäss. Jälgides, et mis ma sellele vastu ütlen. Ta oli selleks hetkeks mängu kaotanud. Tegelikult on nii, et suhtes olles, eriti armumisfaasis toimub klammerdumine - praktiliselt ei nähtagi kedagi teist ja mõte aina tiirleb teise ümber: mis ta teeb praegu? kas ta mõtleb mu peale? mis me õhtul teeme? jne jne. Kui teisest on saanud igapäevane osa ja nii "oma", siis taaselustub taust - on töökaaslased, on sõbrad, on muu elu ka peale selle ühise suhte.
Mina ei arva, et truudus on juhuse puudus. Hoopis see saab määravaks, kui ei osata olemasolevat suhet toita. See ei ole koos reisimine, see ei ole ühine toimetamine. Isegi kui tundub, et see töötab, siis on see paraku ajutine. Ent tähelepanu, märkamine, välja näitamine - oled minu jaoks oluline, ma olen sinu jaoks olemas. Olgu see siis ükskõik millises suhtes - lapsevanema - lapse, kallimate, sõprade vahelises suhtluses.
Sa ise oled oluline.
Teisele tähelepanuvajaduse andmine.
Umbes - oled minu maailma kese.
Kes poputab - toidab üle.
Tasakaal. Ja vot selle tasakaalu leidmine - hoidmine, on see, mis hoiab koos ükskõik millise koosluse.
Nii et - märka, hooli ja leia tasakaal.
❤️️, Jo
Kommentaarid
Postita kommentaar