31/31
Kunks põlvitas raamaturiiuli ees vaibal ja lehitses raamatut. Mõelnud korra, asetas ta selle enda kõrvale väiksemasse virna. Suuri, nii vöökohani ulatuvaid raamatutorne oli kaks, need lähevad kõigepealt raamatukokku ja kui sealsed töötajad on need omakorda läbi vaadanud, siis jätkub osade teekond päevakodusse. Väiksemasse virna oli laotud laste- ja noorteraamatud. Neid ootas algkool.
Naine tõusis ja puhastas lapiga tolmust riiuleid.
Toimekas aasta viimane päev.
Ta läks vannituppa ja loputas kraanikausis lapi puhtaks ning asetas selle siis kuivama. Siis vaatas ta endale peelgist otsa. Juuksed olid neid kooshoidvast klambrist välja siuelnud ja salgud vonklesid ümber näo.
Täitsa nõia-Ella. Muie.
Pime päev, pime öö. Üksilduse aeg.
Kunks sammus kööki ja piilus klaasist ahjuuksest sisse - pätsid kerkisid võidu ja ruumis levis mõnus kardemoni lõhn. Naine kontrollis taimerit ja naases siis uuesti raamatuid korrastama.
Elulood kõige kõrgemale tasandile, sinna mahuvad ka ajaloolised lood.
Edasi, alla poole, tulevad ilukirjanduslikud teosed.
Siis vaimsus, psühholoogia, religioon. Esoteerika. Ravimtaimi ülistavad raamatud. Kõik.
Pliit andis märku.
Võtnud plaadi ahjust, asetas naine selle jahtuma ja kattis pätsid puhta rätikuga.
Nii mõnus lõhn vajab ometigi kohvi, eksju, Süsi?
Naine pilgutas kööki tulnud kassile silma ja mõõtis välja kohvi.
Ilm akende taga tegi lollust. Sompus ja niiske õhk oli peaaegu nähtav ja vajus vettinu maa ligi. Kunks ohkas, ta võiks ju väheke külma ja lund nõiduda, aga milleks - kõige jaoks on oma õige aeg. Külma jaoks siis järelikult praegu pole. Pole mõtet surkida asju, mis võivad varem-hiljem sind bumerangina tabada.
Värske kohviaroom segunes kardemoni lõhnaga. Kunks otsis välja oma lemmikkruusi, valas sellesse kuuma kohvi, haaras rätiku alt saia ja kõndis elutuppa.
Kamin küdes. Küünlad põlesid. Nende tillukesed tulised vilkuvad silmad igatsesid oma taevaste õdede-vendade järele.
Kui te vaid teaksite, et see kauge valgus on ammu kustunud tähtede külmalt küütlev minevik. Või te teate ja ikka igatsete? Nii inimlik - igatseda kättesaamatut. Hm.
Raamaturiiulite korrastamine on nagu minevikus korra loomine. On neid tuhme varje, mida näha ei soovi ja neid kilgedavalt kirkaid hetki, mille sündimist tahaks taas ja taas kogeda. Esimene suudlus... Vabaduse tunnetamine avamerel... Esimene... Esimest korda kogetut on palju. Esimene öö laiul. Kunks muigas, meenutades toda ööd, kui kikkis kõrvul kuulatas igat praksu ja raginat. Saaretüki veel tundmata salasosinaid.
Uus aastakümme.
Kas ma ennustan?
Või parem mõtlen selle välja ja teen ära?
Sõnad. Sõnadel on nii suur jõud.
Müstiline ja energiast särtsuv.
Kas me oskame sõnu kasutada nende parimal viisil? Selleks, et maailm muutuks paremaks kohaks kui ta praegu on? Et valed ja valud jääksid sündimata.
Sõnad. Kui vaja, kuldkuumad või siis jäiselt teravad. Jõud, mis suudab hetkega muuta maailma õnnelikuks või põrmustada igaveseks. Haavata. Vaevata. Ülistada. Austada.
Sõna-maagia, mille täisulikuks valdamiseks on vaja õppida, kogeda - nii kukkudes kui tõustes ja jagada. Sõna mõju laieneb kui veering.
Mõte sünnib sõnadeks.
Sõnakuld.
Jõulukuu punased kuulid peegeldavad küünlaleeke. Ühe tugevamad tuuleiilid siuglevad ümber väikese maja. Keegi ei taha õues olla ja ei peakski. Mustad lained lendavad üksteisest üle. Ainult majaka valgusviht on kindlameelne. Ja siis ta peatubki pisut kauemaks kui muidu veesüles vapralt püsival saarel. Majakvaht võtab binokli. Majaakendest vaatab vastu pehme kollane valgus.
Kunks on pannud mängima plaadi, et tõrjuda tuuleiilide möirgeid.
Ta ümiseb lugu kaasa ja õõtsub rütmis kaasa.
Vahel polegi sõnu vaja.
Lihtsalt. Armastusel on vee-sinised silmad.
❤️️, Jo
***
Olgu Sul siht, mille poole uued sammud seda.
Olgu Sul kihk ja kirg, et uuesti proovida ja kogeda.
Olgu Sul tasakaal, et endaks jääda.
Olgu Su vee-sinised silmad.
Kunks
Naine tõusis ja puhastas lapiga tolmust riiuleid.
Toimekas aasta viimane päev.
Ta läks vannituppa ja loputas kraanikausis lapi puhtaks ning asetas selle siis kuivama. Siis vaatas ta endale peelgist otsa. Juuksed olid neid kooshoidvast klambrist välja siuelnud ja salgud vonklesid ümber näo.
Täitsa nõia-Ella. Muie.
Pime päev, pime öö. Üksilduse aeg.
Kunks sammus kööki ja piilus klaasist ahjuuksest sisse - pätsid kerkisid võidu ja ruumis levis mõnus kardemoni lõhn. Naine kontrollis taimerit ja naases siis uuesti raamatuid korrastama.
Elulood kõige kõrgemale tasandile, sinna mahuvad ka ajaloolised lood.
Edasi, alla poole, tulevad ilukirjanduslikud teosed.
Siis vaimsus, psühholoogia, religioon. Esoteerika. Ravimtaimi ülistavad raamatud. Kõik.
Pliit andis märku.
Võtnud plaadi ahjust, asetas naine selle jahtuma ja kattis pätsid puhta rätikuga.
Nii mõnus lõhn vajab ometigi kohvi, eksju, Süsi?
Naine pilgutas kööki tulnud kassile silma ja mõõtis välja kohvi.
Ilm akende taga tegi lollust. Sompus ja niiske õhk oli peaaegu nähtav ja vajus vettinu maa ligi. Kunks ohkas, ta võiks ju väheke külma ja lund nõiduda, aga milleks - kõige jaoks on oma õige aeg. Külma jaoks siis järelikult praegu pole. Pole mõtet surkida asju, mis võivad varem-hiljem sind bumerangina tabada.
Värske kohviaroom segunes kardemoni lõhnaga. Kunks otsis välja oma lemmikkruusi, valas sellesse kuuma kohvi, haaras rätiku alt saia ja kõndis elutuppa.
Kamin küdes. Küünlad põlesid. Nende tillukesed tulised vilkuvad silmad igatsesid oma taevaste õdede-vendade järele.
Kui te vaid teaksite, et see kauge valgus on ammu kustunud tähtede külmalt küütlev minevik. Või te teate ja ikka igatsete? Nii inimlik - igatseda kättesaamatut. Hm.
Raamaturiiulite korrastamine on nagu minevikus korra loomine. On neid tuhme varje, mida näha ei soovi ja neid kilgedavalt kirkaid hetki, mille sündimist tahaks taas ja taas kogeda. Esimene suudlus... Vabaduse tunnetamine avamerel... Esimene... Esimest korda kogetut on palju. Esimene öö laiul. Kunks muigas, meenutades toda ööd, kui kikkis kõrvul kuulatas igat praksu ja raginat. Saaretüki veel tundmata salasosinaid.
Uus aastakümme.
Kas ma ennustan?
Või parem mõtlen selle välja ja teen ära?
Sõnad. Sõnadel on nii suur jõud.
Müstiline ja energiast särtsuv.
Kas me oskame sõnu kasutada nende parimal viisil? Selleks, et maailm muutuks paremaks kohaks kui ta praegu on? Et valed ja valud jääksid sündimata.
Sõnad. Kui vaja, kuldkuumad või siis jäiselt teravad. Jõud, mis suudab hetkega muuta maailma õnnelikuks või põrmustada igaveseks. Haavata. Vaevata. Ülistada. Austada.
Sõna-maagia, mille täisulikuks valdamiseks on vaja õppida, kogeda - nii kukkudes kui tõustes ja jagada. Sõna mõju laieneb kui veering.
Mõte sünnib sõnadeks.
Sõnakuld.
Jõulukuu punased kuulid peegeldavad küünlaleeke. Ühe tugevamad tuuleiilid siuglevad ümber väikese maja. Keegi ei taha õues olla ja ei peakski. Mustad lained lendavad üksteisest üle. Ainult majaka valgusviht on kindlameelne. Ja siis ta peatubki pisut kauemaks kui muidu veesüles vapralt püsival saarel. Majakvaht võtab binokli. Majaakendest vaatab vastu pehme kollane valgus.
Kunks on pannud mängima plaadi, et tõrjuda tuuleiilide möirgeid.
Ta ümiseb lugu kaasa ja õõtsub rütmis kaasa.
Vahel polegi sõnu vaja.
Lihtsalt. Armastusel on vee-sinised silmad.
❤️️, Jo
***
Olgu Sul siht, mille poole uued sammud seda.
Olgu Sul kihk ja kirg, et uuesti proovida ja kogeda.
Olgu Sul tasakaal, et endaks jääda.
Olgu Su vee-sinised silmad.
Kunks
Kommentaarid
Postita kommentaar