21/30
Kes meist ei armastaks ilusaid lõppe? Selliseid, kus silmanurgas magus pisar ja kogu füüsis on puutetundlik.
Pildid, kus lapsed on rõõmsad, vanapaar hoiab teineteisel käest ja noored ei suuda teineteise pilgust end lahti pöörata. Selline lõpp, kus haigusest on saanud minevik, kus päike tõuseb merest ja alguse saab kõik uus. Ka armastus. Lehekülje pööramine.
Uus peatükk, uued lood. Peategelase kulgemine tõusudes, mõõnades.
Lõppev päev, lõppev kuu...
Ihkame parimat. Alati.
Isegi kui teame, et imed sünnivad vaid lugudes, mille keegi on välja mõelnud, siis ikka loodame, et ehk täna... ehk jõuluajal... ehk kevadel...
Ime-ootus.
See teebki haavatavamaks, hinge tundlikuks.
Võib olla oleks lihtsam, kui ei ootaks ja ei loodaks, ei usuks.
Isiklikult arvan, et siis sureb ka romantika.
Emotsioone tunda on imeline. Lihtsalt see on... nagu loomaaed - peab tunnete eest hoolitsema, oskama neid ära tunda ja vajadusel ka taltsutada.
Kuidas Sinu loomaaed elab?
Kas Sa vahel loomaaia direktorit premeerid tema väärika ameti eest?
Või on Su loomaaed Sinust üle?
Libisen järgmisele leheküljele ja loen peategelase monoloogi, mis on mõeldud ta armastatule. On maja ja jõuluõhtu, on kuusk ja kuusel küünlad ja ruumi teises otsas praksuvad kaminas halud. Peategelane on üksi. Armastatu on seal, kust enam iialgi tagasi ei tulda. Selline kurb lugu. Ja peategelane, kes arvab, et ta süda on igaveseks lukus, tema jaoks polegi enam õnne. Lõputu lein.
Ta ei märka, et õues on hakanud sadama lund.
Ja täpselt samal ajal, kaugel majakesest metsa süles, ümiseb keegi kodus jõululaulu, kattes lauda.
Ta haarab kätte telefoni ja tipib kiirest sõnumi. Saadab selle teele ja asetab telefoni taas lauale, aimamata, et eksis numbriga.
...
Kurb monoloogi pidaja, õnnetu oma õnnetuks olemises, kuuleb vaikset suminat - telefonisõnum.
Lõpp milline? Lihtne, loogiline ja ilus.
Kaaned sulguvad.
Ja ma olen õnnelik.
Mina usun, et ka päriselus on nii - tuleb uskuda ja loota ja olla valmis andma ja võtma.
Mida avarama südamega vaatad, seda rohkem on tunnetel värve.
❤️️, Jo
Pildid, kus lapsed on rõõmsad, vanapaar hoiab teineteisel käest ja noored ei suuda teineteise pilgust end lahti pöörata. Selline lõpp, kus haigusest on saanud minevik, kus päike tõuseb merest ja alguse saab kõik uus. Ka armastus. Lehekülje pööramine.
Uus peatükk, uued lood. Peategelase kulgemine tõusudes, mõõnades.
Lõppev päev, lõppev kuu...
Ihkame parimat. Alati.
Isegi kui teame, et imed sünnivad vaid lugudes, mille keegi on välja mõelnud, siis ikka loodame, et ehk täna... ehk jõuluajal... ehk kevadel...
Ime-ootus.
See teebki haavatavamaks, hinge tundlikuks.
Võib olla oleks lihtsam, kui ei ootaks ja ei loodaks, ei usuks.
Isiklikult arvan, et siis sureb ka romantika.
Emotsioone tunda on imeline. Lihtsalt see on... nagu loomaaed - peab tunnete eest hoolitsema, oskama neid ära tunda ja vajadusel ka taltsutada.
Kuidas Sinu loomaaed elab?
Kas Sa vahel loomaaia direktorit premeerid tema väärika ameti eest?
Või on Su loomaaed Sinust üle?
Libisen järgmisele leheküljele ja loen peategelase monoloogi, mis on mõeldud ta armastatule. On maja ja jõuluõhtu, on kuusk ja kuusel küünlad ja ruumi teises otsas praksuvad kaminas halud. Peategelane on üksi. Armastatu on seal, kust enam iialgi tagasi ei tulda. Selline kurb lugu. Ja peategelane, kes arvab, et ta süda on igaveseks lukus, tema jaoks polegi enam õnne. Lõputu lein.
Ta ei märka, et õues on hakanud sadama lund.
Ja täpselt samal ajal, kaugel majakesest metsa süles, ümiseb keegi kodus jõululaulu, kattes lauda.
Ta haarab kätte telefoni ja tipib kiirest sõnumi. Saadab selle teele ja asetab telefoni taas lauale, aimamata, et eksis numbriga.
...
Kurb monoloogi pidaja, õnnetu oma õnnetuks olemises, kuuleb vaikset suminat - telefonisõnum.
Lõpp milline? Lihtne, loogiline ja ilus.
Kaaned sulguvad.
Ja ma olen õnnelik.
Mina usun, et ka päriselus on nii - tuleb uskuda ja loota ja olla valmis andma ja võtma.
Mida avarama südamega vaatad, seda rohkem on tunnetel värve.
❤️️, Jo
Kommentaarid
Postita kommentaar