25/31
Kõndisin kohtades, kuhu tavaliselt ei satu. Erakätesse sattunud valdustes, kus tööstushooned lagunevad, kus õhkab mahajäetust ja rusuvust. Kui poleks neid hetkelisi päikese volksatusi, poleks olnud laululuikede hüüdeid ja ühte luigepaari vana kai ääres, siis poleks mingil juhul oma samme sinna seadnud.
Samamoodi ei taha me ju sobrada minevikus, eriti selles osas, mille kombitsaid võib aegajalt ka olevikus tunda. Asju, mida meenutada ei taha.
Keegi, keda see aeglaselt lagunev ja metsistuv paik inspireeris, on hallid tellisseinad värvilise grafitiga ergastanud. Kargena mõjuvad ja pilkupüüdvad motiivid, mis halli jõulupüha ilmestavad. Kui kuulid jõulupuul.
Keeran nina mere poole ja lasen niiskel tuulel end puudutada. Laululuiged. Kuskil seal paremal. Näha pole, aga kuulda küll. Kurvad huiked. Miks? Loodus on ilus oma igas olekus. Selles praeguses uinumisvaevas, miinuskraadide lootuses. Lume ootuses. Et katta kõik, mis katmist väärt. Teha olemisest üks puhas leht ja ... alustada uuesti. Iga kord.
Ma sammun lõppu. Sinna, kus järgmine samm oleks juba märg. Kas ma jõudsin vara? Kas on asjatu loota, et kui kukub selle aasta viimne tund, siis on siit servalt kasvamas sild homsesse?
Ja mina jõudsin lihtsalt liiga vara.
Toetan selja vastu kunagist piirdeposti ja vaatan, kuidas päike endale aset loob. Luigepaar vees liugleb aeglaselt. Nende rahu rullub mulle üle. Ma pole liiga vara kohale jõudnud.
Ootan koos temaga seal seinal.
***
❤️️, Jo
Samamoodi ei taha me ju sobrada minevikus, eriti selles osas, mille kombitsaid võib aegajalt ka olevikus tunda. Asju, mida meenutada ei taha.
Keegi, keda see aeglaselt lagunev ja metsistuv paik inspireeris, on hallid tellisseinad värvilise grafitiga ergastanud. Kargena mõjuvad ja pilkupüüdvad motiivid, mis halli jõulupüha ilmestavad. Kui kuulid jõulupuul.
Keeran nina mere poole ja lasen niiskel tuulel end puudutada. Laululuiged. Kuskil seal paremal. Näha pole, aga kuulda küll. Kurvad huiked. Miks? Loodus on ilus oma igas olekus. Selles praeguses uinumisvaevas, miinuskraadide lootuses. Lume ootuses. Et katta kõik, mis katmist väärt. Teha olemisest üks puhas leht ja ... alustada uuesti. Iga kord.
Ma sammun lõppu. Sinna, kus järgmine samm oleks juba märg. Kas ma jõudsin vara? Kas on asjatu loota, et kui kukub selle aasta viimne tund, siis on siit servalt kasvamas sild homsesse?
Ja mina jõudsin lihtsalt liiga vara.
Toetan selja vastu kunagist piirdeposti ja vaatan, kuidas päike endale aset loob. Luigepaar vees liugleb aeglaselt. Nende rahu rullub mulle üle. Ma pole liiga vara kohale jõudnud.
Ootan koos temaga seal seinal.
***
❤️️, Jo
Kommentaarid
Postita kommentaar