27/31
Uskumatu, et seda aastat on alles veel napp peotäis.
Liigub oma vääramatu lõpu poole. On ta kurb, et peab lõppema?
Ei vist, kui lõppu ja kohe algavat tähistatakse taevasse tulede lennutamisega, šampanja kihina ja rüümsate hõigetega. Võibolla kohatu paralleel, aga kas samamoodi ei võiks ka suure eluringi lõpetamist tähistada, sest millegi algus on ju ometi seegi?
Ok, võibolla siiski kohatu, kõik lõpud ei ole kantud ühe tonaalsusega.
Minna laskmine on mõte, mida täna keerutan.
Et kuidas lasta asjadel/olemisel minna, lükata endast lahti ja tunda end sel hetkel väärtuslikuna.
Jah, just väärtuslikuna, sest tavapäraselt on ju nii, et millestki lahti ütlemine kahandab ütleja enda väärtust, enda jõuetust, saamatust, toime tulemist. See on justkui kinnistunud dogma.
Ent kui muuta vaatenurka - see, et mõnes olukorras toime ei tulda, et ei tee proovijat väärtusetuks. Me pole ju inimestena ühesugused. Meil kõigil on oma väljakujunenud isiksus, oma taust ja oma maailmapilt. See, et mõnikord ei lähe nii nagu võiks nii tegija kui pealtvaataja mõttes, võib olla hoopis märguanne sellest, et see ei ole tegija jaoks määratud. Saatus ise annab teada, kui oled liikumas vales suunas. Ja muidugi võib mõne aja pärast uuesti proovida ning kui siis lähebki nii nagu peab, siis on lihtalt õige aeg, õige koht.
Lase lihtsalt minna, asjadel kulgeda omasoodu.
Olen selle mõtteviisi suutnud tuua oma igapäeva, eelkõige tööellu - kõik ei peagi sujuma, aeg-ajalt on vaja komistada ja koperdada, et saada nägema seda, mis tegelikult on oluline. Ja lubada mõelda - no läks nii, siis läks. Las minna.
Mingu see aasta siis pealegi. Korra veel vaatan selja taha, et kas jäljed jäävad alles. Ja kui taas pööran, näen puhast puututmatut lund. Soovin südames endale ilusat uut algust ja hakkan aga astuma. Taevas pöörlevad virmalised ja õhk on hingamiseks karge. Karm-pehme põhjamaa öö.
❤️️, Jo
Liigub oma vääramatu lõpu poole. On ta kurb, et peab lõppema?
Ei vist, kui lõppu ja kohe algavat tähistatakse taevasse tulede lennutamisega, šampanja kihina ja rüümsate hõigetega. Võibolla kohatu paralleel, aga kas samamoodi ei võiks ka suure eluringi lõpetamist tähistada, sest millegi algus on ju ometi seegi?
Ok, võibolla siiski kohatu, kõik lõpud ei ole kantud ühe tonaalsusega.
Minna laskmine on mõte, mida täna keerutan.
Et kuidas lasta asjadel/olemisel minna, lükata endast lahti ja tunda end sel hetkel väärtuslikuna.
Jah, just väärtuslikuna, sest tavapäraselt on ju nii, et millestki lahti ütlemine kahandab ütleja enda väärtust, enda jõuetust, saamatust, toime tulemist. See on justkui kinnistunud dogma.
Ent kui muuta vaatenurka - see, et mõnes olukorras toime ei tulda, et ei tee proovijat väärtusetuks. Me pole ju inimestena ühesugused. Meil kõigil on oma väljakujunenud isiksus, oma taust ja oma maailmapilt. See, et mõnikord ei lähe nii nagu võiks nii tegija kui pealtvaataja mõttes, võib olla hoopis märguanne sellest, et see ei ole tegija jaoks määratud. Saatus ise annab teada, kui oled liikumas vales suunas. Ja muidugi võib mõne aja pärast uuesti proovida ning kui siis lähebki nii nagu peab, siis on lihtalt õige aeg, õige koht.
Lase lihtsalt minna, asjadel kulgeda omasoodu.
Olen selle mõtteviisi suutnud tuua oma igapäeva, eelkõige tööellu - kõik ei peagi sujuma, aeg-ajalt on vaja komistada ja koperdada, et saada nägema seda, mis tegelikult on oluline. Ja lubada mõelda - no läks nii, siis läks. Las minna.
Mingu see aasta siis pealegi. Korra veel vaatan selja taha, et kas jäljed jäävad alles. Ja kui taas pööran, näen puhast puututmatut lund. Soovin südames endale ilusat uut algust ja hakkan aga astuma. Taevas pöörlevad virmalised ja õhk on hingamiseks karge. Karm-pehme põhjamaa öö.
❤️️, Jo
Kommentaarid
Postita kommentaar