26/31

Lumi! Seda hääletut suurehelbelist sadu aknaklaasi taga oli oodatud nii kaua. Hoolimata, et tunni aja pärast on maapind selle endasse neelanud ja taas võidutseb pimedus.
Ent see vaikne aimdus, et kaua ennam kannatama ei pea, tegi meeled helgeks.
Eks me isegi ju oota, et kui asjad ei lähe nii nagu nad peaksid minema, et siis tuleks kuskilt lahendus.
Me ootame lahendusi.
Eriti siis, kui enda käed vajuvad rüppe ja mõistus on otsas. Nõutus. Nõutus teeb nõrgaks. Ja nõrk ei taha keegi meist olla. Samas võib nõrkus olla vaid hetkeks peatumine - tunnetad oma abitust, olukorra hindamine vaates, et kas annab veel rohkem manduda või on see nüüd käes.
Me kõik vajame hinge kinnipidamise pausi, et siis sügavalt välja hingata ja uus energia sissehingamisega endasse tõmmata. Lahendusi ei näe, kui abitu ollakse.
Tark on probleemist lahti lasta, teha teisi tegevusi, viia teadlikult mõtted mujale. Lihtne öelda, keeruline teostada. Ent tasahaaval tehes saab.
Vahel vajab lahendus aega küpsemiseks.
Keegi ju ei torgi ahjus valmivat leiba ja ei ava niisama ahjuust.
Seega - lase probleemil olla ja ära pööra sellele liigset tähelepanu - sellega vaid kasvatad teda.
Õpeta end mõtlema: ah et mul on selline proble? OK, las ta siis olla. Lahendus on juba teel. Mul on tarvis veel teha seda ja toda ning sellele probleemile pole praegu lithsalt võimalik anda ei aega ega energiat.  Las jääb.
Ja ta jääb.
Seo kinni tossupaelad ja mine jalutama. Võta sahtlist vardad ja proovi uut mustrit. Vaata filmilaenutusest mõnd meelisfilmi. Keera raadiokanal ladinarütmidele ja tee salsasammu. Mine sõbraga kohvikusse. Haara riiulist raamat. Helista.


❤️️, Jo