10. päev ja lugu

Mulle tundub, et me vajame vahete vahel kogemusi, mis näitaksid ära, kas me oleme õigel teel, kas me tehtud valikud toteavad homset. Tuleb end anda situatsioonidesse, kus sa saad kogeda - jah, see sobib mulle; ei, see pole minu teema. Olles nüüd töövestlustes enamasti küsitletava rollis olnud, olen saanud kogeda - selle kohaga haakun; nende inimestega koostööd ei kujuta ette; siia majja ma end ette kujutada ei oska; sellesse ruumi tahaksin ma tagasi. See sobib, see ei sobi. Põnev! Nagu üksik pusletükk, mis otsib oma auku :D Ja see enesele koha leidmine laieneb tegelikult igas suunas. Kui sul on vaja midagi kogeda, siis sa saad selle ja see ei olene sinu tahtmisest. Sina saad muuta oma suhtumist kogemusse. Kaalukausside kõikumist saab peatada. On silmi- ja südant avardav, kui teadlikult end kogemusse paned ja sellest saadu endale lahti mõtled. 

Tajusin loengus, et ma ei malda oodata: tahan kohe programmi näppida ja katse-eksituse meetodil asja üles ehitada. See, et ei oska asja ette kujutada kolmemõõtmelisena, ei saa ju takistada seda, et sa lihtsalt hakkad asjaga pihta. 

Hm, nagu suhtegagi. Suhet ei ole võimalik ette näha, see, mida arvad, on ettekujutus. Oi, kui see mõraneb, kui kõik ei olegi nii nagu arvasid olevat. Hinnangute andmine on see, mis suhte suretab. Su ettekujutus, mis kannab läikega kuube ja varjutab asju, mida sa näha ei taha. Sellesse olukorda ju end panna ei soovi? 

Kes meist ikka tahaks muudkui ebaõnnestuda? Ebaõnnestumine on teeviit, mida tuleb osata lugeda: see juhtus nii, et sulle näidata - vale suund. Sa pead julgema ümber pöörata, valima käimata teid ja olema valmis seiklusteks, mida eluringid sulle toovad.

Armastus võib olla valus. See keel, mida süda räägib. Aga kõrvad, millele sõnad määratud, seda kuulata ei mõista. Või ei taha. Selle valiku teeb kes? Sinu valik on valu tunda. Ja valust õppida nii kaua, kuni kõrvad kuulata mõistavad.

💖 Jo