11. päev ja ...

 Apelsinimaitselised piparkoogid ja C-vitamiinijook. Reedeõhtune menüü.

Mnjah. Kui jõulukuu alguses võetakse vastu otsus, et sellel aastal tasa ja targu, mis tähendab jälgitud toitumist ja mida esimese advendi õhtuks rämedalt rikutakse, siis ei jäägi muud üle, kui ohkida. Endale tuhka pähe raputada ja rahulolematust väljendada kõiges ja millega iganes.  Et siis läheb nagu tavaliselt: ikka magus ja soolane sarnastes kogustes (loe: ikka rohkem kui võiks). Mitte, et ei püüaks õiget joont hoida, aga - sattusin täna Rimisse, kus olid müügil täiesti rohelised banaanid. Nad jäid poodi. Asemel tulidki need va piparkoogid...

Ja toidupoest järgmine osturetk viis apteeki, kus arve tuli suurem kui toidukorvi oma. Maske ostsin ja seda c-vitamiinijoogi pulbrit - ilma selleta pimedal ajal mina ei oska olla. D-vitamiini tarbin ma isegi üle - see näit on kõrge ja perearst rahul, kui selle kohta ühe korra aastas analüüsi laseb teha. Hetkel ma perearstiga ei suhtle - las möllab seal koroonahaigetega, mina katsun viirust igati vältida. Tahaks ikka ema ja teisi lähedasi jõuluõhtul näha. Kallistada ka. Seega võiks jääda juba praegu eneseisolatsiooni, nii igaks juhuks. Seda enam, et mu kursused kolivad veebi ja tulebki koduseinte vahele mahutada nii kodu kui kontor. Ma tänan õnne, et ei pea lasteaia ja kooli jaoks elamist tsoonideks jagama. Päris hullud reeglid ikka, aga midagi pole parata, kui see katk nii salapärasel moel ninaneelu poeb. Loodan, et need siis ikka õigustavad end ja inimesed on vastutustundlikud. Vähemalt enamik.

Aeg, mis sunnib sotsialiseeruma läbi ekraanide. Lisaks lõhna- ja maitsetaju kadumisele kaob ka puutetundlikkus. Millised me siis oleme, kui vaktsineeritud saame? Tahaks näha ja kogeda. Seega tuleb terve olla. Vaimselt ja füüsiliselt. Ja mitte liialdada piparkookide ja hapukapsaga. 

💖Jo

                                                                               Tõesti?