24. päev ja ... muinajutu lõpp

 Kuningas mõtles pisut ja hakkas siis käske jagama:

"Kuninganna, teie korraldada on kõik pidusöögid, alates kuujuustu kuubikutest piparkoogitordini ja limonaad ja ...", rohkem ta ei jõudnud öelda, sest söögisaali uksele koputati. Päris korralikult koputati, nõudlikult. Kui uks avanes, siis vaatasid kõik suurisilmi ukse vahel seisjat. Too oli imelik könksus mehike, hall habe põlvini ja kurjad mustad silmad puhmas kulmude all.

"Kuningas, päkapikuordu esindajana ma soovin, et te sellel aastal usaldaksite kuuse ehtimise päkapikuordule. Eelmise aasta pagariordu poolt saiast tehtud kuusekaunistused on kõik ära söödud! Me teeksime mittesöödavaid kaunistusi ja noh, mõned kaunistustega piparkoogid kah," teatas üsna ebaviisakalt päkapikk, sest seda too ju oli.

Kuningapere lapsed vaatasid tigedat mehikest ja lootsid, et nende kingakestesse kingitusi panevad märksa ... päkapikulikumad päkapikud. Sellised rõõmsad ja krutskeid täis. 

Kuninganna tahtis juba midagi öelda, ent Kuningas jõudis temast ette: "Nii siis... päkapikk, sest seda te olete, tahate jõulukuuske ehtida. Nagu te teate, saadab Kuu-isand jõulupuu ehteks tähe. Eelmisel aastal oli väga kena kuusk ja see, et ehted saiast olid ja otsa said... on ju loomulik. Kõigil oli jõulupühade lõpuks kõhud täis ja tuju hea. Mittesöödavad kaunistused... neid on meil varem ka olnud?", Kuningas vaatas Kuningannale otsa ja kui too noogutas, siis jätkas: "Kui päkapikk suudab täna, kaks tundi pärast keskpäeva tuua lossi ehte, mida keegi varem näinud pole ja see mulle meeldib, siis saab päkapikuordu loa kuuse ehtimiseks."

See oli märguanne. Valvurid, kes olid päkapiku kõrvale ilmunud, vaatasid nüüd mehikese peale range pilguga ülevalt alla. Tigedate silmadega päkapikk silus habet, leebus siis ja ütles:" Kuningas, ma toon sulle selle ehte." Öelnud, pööras ta selja ja marssis valvurite vahel söögisaalist välja.

Kuningapere lahkus omakorda söögisaalist: Kuningas õukonnarätsepmeistri juurde uut jõulukuube proovima; Kuninganna tõttas kööki jõulusöökide menüüd valmistama koos kokkade ja köögiabilistega; lapsed läksid jõululaule ja salme kordama. Ühesõnaga - pühadeaegne loss oli siginat-saginat täis keldrist tornitippudeni.

Kell lõi kaksteist lööki ja tähendas, et keskpäev on käes. Kuninganna istus oma toas kõrge peegli ees ja kuninglik soengumeister seadis Kuninganna kuninglikud juuksed uhkesse jõulusoengusse. Ta lisas soengule lispukesi ja kalliskive ja... lõpuks nägi soeng välja nagu üks suur valge kaunistatud tort. Kõige otsa seadis kuninglik soengumeister tibatillukese kuldse krooni, sest selle soenguga ei saanud Kuninganna oma igapäevast krooni küll kanda. 

Kuninglikud lapsed olid saadetud aga puhkama, sest siis said nad olla jõuluõhtul üleval täpselt nii kaua kui ise tahtsid. Ja seda lapsed tahtsid üle kõige, nii et nad kuulasid sõna ja tegid kõik ühise lõunauinaku.

Kuningas, kes ajas tähtsaid riigasju, istus troonisaali kõrval asuvas töökambris suure uhke kirjutuslaua taga. Lauale oli laotatud kuningriigi kaart, uhke kuninglik pitsat, kuldne tindipott ja kolm tindisulge. Kuningas tukkus. Kuningatöö oli üsna väsitav.

Vahepeal oli kell saanud üks ja siis lõi tornikell kaks tundi pärast keskpäeva. Uuesti avanesid lossiväravad ja lossiuks ning kammerteener juhatas Kuninga töökambrisse kurja moega päkapikumehikese, kes kandis midagi rasket süles, teda toetasid veel paar päkapikku. Kuningas avas silmad ja jäi ainiti vahtima imelikku seltskonda. Kammerteener nihutas laual tindipoti kaugemale ja andis märku, et päkapikumehike asetaks sülemi lauale. Kui kandam oli lauale tõstetud, hakkas päkapikumehike sellelt kangast ümber lahti harutama. Kuninga enne unised silmad läksid hiigelsuureks - nii uhket jõuluehte komplekti polnud tema oma elus varem näinud. Päkapikuordu oli kasutanud vääriskive ja kulda-karda, üks jõulukuul oli kaunim kui teine. Seal oli veel okstele riputatavaid linnukesi ja hõbedaste tiibadega liblikaid, lisaks suur kellukestega kett, mida sai jõulupuu ümber ehtida. 

Kuningas andis koha loa päkapikuordul kuusk õhtuks ära ehtida ja lisaks andis ta ülesande, et kuusk oleks kaetud ja enne puud linnarahvale ei näidata kui õige hetk on käes. Päkapikumehikesed lahkusid rutates ja nad asusid kohe jõulupuu juures tööle. 

Linnarahvas soovis uudistada, et mismoodi see jõulupuu ehtimine käib, aga neid ei lubatud peaväljakule. 

Talvel läheb varakult pimedaks ja kui kell oli juba löönud pool kuus õhtul, seadis Kuningapere end lossist väljumiseks ette: kõigil seljas tema parim rüü, eriliselt sätendas Kuninga uus roheline keep ja Kuninganna kõrge jõulusoeng paistis kaugele. Kuninglikud fanfaarid hakkasid hüüdma ja kuningliku lipu kandja astus kuningapere ette, et nad siis rahulikus tempos, linna peaväljakule juhatada. Muidugi oli linnarahvas kõik tänavatele kogunenud. Peaväljakul oli eriti palju rahvast, kuusk kõrgus keset platsi ja oli kaetud kangaga nii, et polnud aru saada, milline ta välja näeb.

Rahvas tervitas kuningaperet ja kuningapaar noogutas rahvale niipalju kui nende kõrge krae või soeng seda teha lasi. Viis minutit enne kuut, asus Kuningas spetsiaalselt selleks puhuks ehitatud kõrgendile. 

"Mu rahvas! Te olete olnud sellel aastal ütlemata tublid, teinud palju head ja hoidnud ühte. Tänutäheks, saab iga täisealine linnakodanik alates homsest lossiväravas kuninliku varameistri käest pool kuldmündi." Rahvas juubeldas ja plaksutas. 

"Ja nüüd, pöörakem pilgud kuusele!", ta andis märku ja kuuselt langetati seda katnud kangas. Esialgu oli vaikus ja siis hakkas rahvas ahhetama ja sosistama. Nii uhket kuuske polnud keegi varem näinud. Selle okstel rippusid eri värvi ja eri suuruses kuulid ja kujud. Kuuse ümber oli seatud uhke kellukestega kett, mis tasakesi helises kui tuul kuuseoksi kiigutas. Kell kirikutornis hakkas lööma kuute õhtutundi. Umbes teise löögi ajal vaatas Kuningas taevasse. Ta võttis koguni pikksilma appi, et näha. Esiti ei näinud ta midagi. Juba lõi kell viiendat lööki ja siis nägid seda juba kõik: kõrgelt-kõrgelt lähenes pisike täpp, mis maale lähemale jõudes muutus suuremaks. See oli sabaga jõulutäht! Täpselt kuuendal löögil maandus imeilus täht kuuse latva, oma saba keris ta ümber oksa, et tal oleks seal hea ja kindel olla. Siis vaatas täht alla, väljakule ja sellest pilgust lõi kogu kuusk särama. Oli see vast ilus! 

Kuningapere oli unustanud enda kuuske vahtima - niivõrd imeline oli see! Lõpuks köhatas kammerteener ja siis Kuningas ärkas tardumusest: "Häid jõule kõigile!" Nüüd olid jõulud tõesti käes.

Linnarahvas imetles kuuske ja soovis kuningaperele ja vastastikku häid pühi.

Mina jätan nüüd kuningapere ja linnarahva jõule tähistama.

Kui ma linnaväravast välja astusin, hakkas sadama pehmet laia lund. Imeilusa tähega jõulukuuse sära saatis mind veel kaua. Lõpuks valgustas mu teed Kuu.

Häid jõule!

💖 Jo