5. lugu. Lugu sellest, kuidas võib unustada end nautima

 Et teine advent väärikalt vastu võtta, tegin elamises puhastustuuri. Esmalt tvistisin tolmuimejaga, siis rokkisin mopiga. Tolmulapid lehvisid ja küürimishari kablutas mööda vanni. Elu kui lill, möönsin pärast. See, mis särama peab, see särab ja see, mida näha vaja pole, seda näha pole. 

Hoog sees, ei siis sa seda jõude lasta. Vahetasin koristamiskostüümi õues kõndija outfiti vastu ja seadsin sammud sirgeks. Et mitte automüra ja ehitusmeeste klopsimist kuulda, surusin kõrvaklapid kõrva ja valisin kuulamiseks BBC raadio. Sealt omakorda hüppas ette mingi jõululalude list.  Tegelikult ma ei kuulnud ühtegi jõululaulu seal, vaid hoopis laule 80-90ndaist, midagi meie Retro FMi sarnast, aga - seal tuli üks hitt teise otsa. Ja kui hakkas laulma Queen oma Rhapsody’t, siis ma jäin seisma ja kuulasin.

Õhtu pole veel, aga ilm on pime. On eramajde üle ühe ehitud jõuluõued, on tänavalmapide kollakas kuma ja siis Queen. Ma olin kui üks suur vastuvõtja, sest isegi mu varbaküüned olid elevuses, rääkimata ihukarvade ekstaatikast. Stereo voogas vasakult paremasse ja vastupidiselt ka. Nii võimas! Sulged silmad ja oledki seal kuskil, kus on helivõnked ja sisemine kosmos. 

Loo lõppedes astusin varmalt edasi. Listis jätkus tähesadu: Whitney Houston, Erasure, ... Leonard Cohen Hallelujah. Siis tabasin, et vot nüüd olen jõuluootuses. Sellise romantilise ja läbini sügava tunde lootuses.

Uskuda, et tähed teavad su saatust ja jõuluööl võid saada andkes kõik varaem tehtud vead, soovides öös ainult head. Ja nii kaugele kui ulatud vaatama, nii sügavale saad enda sisse pilgu heita. Piisab mõttekillust, kui see juba lendab ja oma lugu teab. Kõik vale saab heaks. 

Pimeduses on värviliste tulukeste rõõmu, millal siis veel kui mitte nüüd? Loota valgusele, et see ka südamed helendama lööks...

💖  Jo